Autechre - Tri Repetae (IDM)

Elektroonilise muusika ühe tähtsaima grupi tähtsaim plaat ei ole ajahambale kuigi hästi vastu pidanud. Nende enda debüüt kõlab sellest ajast paremini, nii AFX-i kui ka FSOL-i plaadid on sügavamad, rääkimata Boards of Canadast. Mitte kuidagi ei taha Tri Repetaed alavääristada, kuid see on ehe näide kahe muusiku 90-ndate programmeerimise võimest, mitte muusika loomise oskusest. Huvitav, kuid monotoonne.

3/5

Soovitan: Clipper

Eutow

allmusic

µ-Ziq - Lunatic Harness (IDM)

Mu-ziq ei ole IDM-i maailmas tundmatu nimi. Aeg on möödunud ja kunagine “kolmas” on äkitselt iTunesi playlistis tihedasem külaline kui esimesed. Lunatic Harnessi peetakse artisti suurimaks saavutuseks, selliseks albumiks, mis lõi viimse naela kirstu (positiivses mõttes). Kuigi muusika kohta ei tohi öelda abstraktne, siis vägisi kipub see sõna siinkohal suhu- d’n’b, avangardism, electro, briti tekno, IDM. Kohati isegi häiriv kompott, mis vaatamata kõigile oma tugevustele kerib õige hoo sisse alles viimase viie looga. 

Mu-ziq on fenomen, sest artisti areng on näidanud, et ta ei kasvanud välja Aphexist ja Autechrest nagu paljud teised sel perioodil, vaid ta alustas mujalt ning läks ... mujale.

“Wanna be your lover, baby, I don’t wanna be your friend.”

4/5

Soovitan: Secret Stair Pt. 2; Wannabe; Midwinter Log (NB! Trummisoolo 3:38-4:20).

allmusic

The Foreign Exchange - Leave It All Behind (r’n’b)

Suurepärane album. TFE on teinud kannapöörde ning nüüd kõlab räpi asemel peaasjalikult ainult laul, kusjuures vokalistid saavad sellega suurepäraselt hakkama ning harmooniad ja rütmid on tihti leidlikult kaunistatud. Täiesti teisest puust on aga kolm pala, mis küll varjutavad teisi, kuid avaldatud ikkagi siin. Üks erandlik plaat muusikamaastikul ja pigem kinnitab fakti, et üldine tase r’n’b-s on kaka. 

4/5

Soovitan: All Or Nothing / Coming Home To You, Sweeter Than You.

Daykeeper

House Of Cards

allmusic

Paul McCartney - Memory Almost Full (popp) 100 plaati kirjas!

Nii positiivselt ei saa üks vanamees oma, kes teab mitmendat, plaati alustada, aga ta siiski teeb seda. Ja nii saab kogumikule järjekordne ports mõnusat kuulamist, mis on segu huvitavalt komponeeritud populaarsest muusikast ja Pauli eriskummalisest loometunnetusest. 

Ja jälle visatakse meid ilusate meloodiate maailma- avalugu, “Mister Bellamy”, “Feet in the Clouds”, “End of the End” jne. Jälle kuulame lahedaid  ja kiireid rütme- “AInult ema teab”, “Mister Bellamy”, “Vintage Clothes”, “That Was Me.”

“House of Wax” ja “End of the End” annavad mõista, et Paul tahaks justkui otsi kokku tõmbama hakata, kuid mina loodan temalt igatahes veel palju. 

On the day that I die, I’d like jokes to be told- End of the End

4,5/5

Soovitan: Mister Bellamy, Vintage Clothes, Feet In The Clouds

Nod Your Head

allmusic

Isolee - Wearemonster (techno)

Selliseid plaate on välja lastud arvatavasti meeletul hulgal, kus esimene või heal juhul paar esimest pala nii head on, et üllitis tuleb lihtsalt ära osta. Eks ülejäänud ka siis kuulatavad ole. Peavad ju olema. 

Wearemonster ongi kaks avapala. Need elektroonilised meistriteosed on nii liikuvad, et unustad süntesaatorid ja nende elutu saundi. Schrapnell on järjena avaloole lihtsalt võrratu. Kuid siis muutub kõik jäädavalt elutuks.

3/5

Soovitan: Schrapnell

allmusic

Autechre - Oversteps (eksperimentaalne elektroonika)

Oversteps kõlab hästi. Palad on üles ehitatud justkui mitte millestki ja arenevad mitte kuhugi, aga ikka paneb jala arütmiliselt tatsuma. Autechre oli, on ja jääb kõige vastuolulisemaks koosluseks elektroonilises kvaliteetmuusikas. 

4/5

Soovitan: d-sho qub; r ess.

Yuop

allmusic

cCLOUDDEAD - Ten (eksperimentaalne hip-hop/popp/elektrooniline muusika)

Ringiga tagasi Antigoni juurde- teatraalsus. Dose One- verbaalne hullus. cCLOUDDEAD- elektrooniline mikstatuur maailma muusikast. Ja kõik see kokku moodustab rühmituse ühe parima albumi, sest seekord ei kuma helidest erineda soovimisest tekkivat kibedat higilõhna. 

Siin on huvitavad kõik lood, isegi kui mitte esimesest viimase sekundini, siis mõni detail peaks ikka kõrvu hellitama. 

“Kümme” on elektroonilise poppmuusika tundmatu hittplaat, mis meeldiks suure tõenäosusega päris paljudele mainstreami austajatele, kui nad vaid käesoleva teoseni jõuaksid. 

4/5

Soovitan: Pop Song; The Teen Keen Skip; Rifle Eyes.

allmusic

Florence + The Machine (pop)

2011. aasta kuulub naistele- Little Scream, Planningtorock ja nüüd Florence. Viimane on neist kõigist popilikum, bravuurikam ja energilisem, kuid mitte nii originaalne. Enamik lood meenutavad kedagi ja kohati läheb heli liialt Eurovisiooniks. 

See plaat on sobilik kuulamine naistele nii oma helikeele kui ka sõnumi poolest. Florence laulab südantlõhestavalt, kuid tundub, et meest võib seda plaati kuulama lummata just The Machine. 

Mõnele üksikule konksule vaatamata annan oma hääle Florence’ile ja tema masinale. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kuulamisi. Elagu indie-emopopp.

4/5

Soovitan: Remain Nameless, Lover To Lover; Only If For A Night, 

Strangeness And Charm.

allmusic

MF Doom - MM Food (hip-hop)

Tavaline-ideaalne-tavaline-tavaline-ideaalne-tavaline-tavaline-tavaline-ideaalne jne. Sedasi see plaat kulgeb, monotoonsed ja kartulikoorimise taustaks sobivad palad  ja nende keskel ülimad, juba valmis pajaroa nautimist võimendavad, üllitised. See plaat on ainult Doomi fännidele.
Head isu!

3,5/5

Soovitan: Hoe Cakes; Deep Fried Frenz; Rapp Snitch Knishes.

allmusic

Dallas - Delay Lama (eksperimentaalne pop)

Dallas oli 2003-ndal aastal kodumaises muusikas kindlasti kõva sõna, kuid eks Chalice ja Ühendatud inimesed jätsid Delay Lama ilmumisele oma varju.

Album algab ja lõppeb tõsise üllatusega, sest Seems Like Sun naelutab kuulama, Kraftwerkilik nimilugu aga köidab iga kuulamisega üha enam ja sama kehtib ka paljude teiste lugude kohta siin albumil.

Järjekordne plaat, mis ei oleks tohtinud minuni jõuda Peiksi Eesti muusika kollektsiooni kaudu. Aga parem hilja kui mitte kunagi. 

4/5

Soovitan: Seems Like Sun, Brand New Rocket.

discogs

Robyn - Body Talk (pop)

Robyni albumi nimi meenutab Kylie Minogue "Body Languaget." Selleks, kas ka sisul põhimõtteliseid sarnasusi on, pean ma viimast kuulama. Eks kogun jõudu.
Robyn, kui rahvusvaheliseks kuulsuseks tituleeritud laulja muusika sarnaneb Madonna omaga, sest lugude tase kõigub meeletult. See paneb paratamatult mõtlema, kas ja kui palju üldse lauljad oma helisid komponeerivad. Robyn teeb siin plaadil kohati nii head matsuva basstrummiga diskot, kuid lükkab järgmisel hetkel raudvarda ühest kõrvast sisse ja teisest välja. 

Kuid keskendume positiivsele. "Fembot" juhatab meid lahedalt elektroonilisse Rootsi elektropoppi. "Dancing On My Own" jääb meelde kauni refrääniga nii nagu "Call Your Girlfriend" (viimane vaatamata oma kohutavale sõnumile.) "None of Dem" on oma minimalistliku harmooniaga kummaliselt võrgutav. "We Dance to the Beat" on selle plaadi kõige meeldejäävam lugu täiesti puhta trääns-elektro fiilinguga. "You Should Know Better" ei jää Snoop Dogiga eelmisele üldse palju alla, kuid ka lõppu jõudes jääb alles soov kuulda plaadil kõlavate lugude osas palju kõrgemat taset. Potentsiaali neil Rootsi produtsendidel muusika kirjutamisel ju on.

2,5/5

None of Dem

Soovitan: Dancing On My Own,  We Dance To The Beat, You Should Know Better.

allmusic

Autechre - Draft 7.30 (eksperimentaalne elektroonika)

Draftiga liikus Autechre veel sammu elektroonilise muusika programmeerimise keerukuse poole. Kuigi bändi mõne igipõlise fänni jaoks ei ole muutus suur, siis minusuguse jaoks on seda piisavalt. 

Üllatuseks avaldab Autechre seekord rohkem soovi muusikasse harmooniaid lisada. Nii vähe on vaja, et tähelepanu saavutada ja kuulajaid käsi kokku lööma panna. 

Kuigi Draft 7.30 on kaugel nn. vanade juurte juurde pöördumisest, siis kuulamist on rohkem, kui nii mõnelgi eelneval albumil. Võtame näiteks “P.-Until”, “Reniform Puls”, mis on klassikalised Autechre “kulgevad” palad, kuid seekord on siia õnneks rohkem elu sisse puhutud . “V-proc” ja “6IE.CR” on need teosed, mis näitavad, miks on Autechre iga plaat suursündmus, luues helisid, mis seni kõrvale kuulmatud ehk senikuulmatud. 

See ongi Autechre.

3,5/5

Soovitan: Reniform Puls; V-Proc; 6IE.CR.

allmusic

Mu-ziq - Royal Astronomy (IDM)

Royal Astronomy on peaaegu ilus igas elemendis. Seekord on peaaegu rahuldavad isegi igavad kohustuslikud d’n’b palad nagu “The Motorbike Track” ja “Burst Your Arm.” Ja peaaegu on hea ka masterdus. 

Muusika on täpselt nii erakordne, kui autor sellel olla lubab. Royal Astronomy on helimaailma kunst selle kõrgeimal tasandil ning püsib endiselt ühe kõige ebaõiglasemalt madalalt hinnatud märkimisväärseimate teoste hulgas.

Eksperimenteerime on positiivne, pealehakkamine on pool võitu ja jäägu “Slice” selles osas tähtteoseks kasvõi inimkonna lõpuni, seda au ta ka väärib. 

Mu-ziq ja tema oskamatus albumimuusikat luua saab seekord andeks antud, kuigi jah, mõne pala ümbervahetamisega või lihtsalt ärajätmisega saanuks Royal Astronomy kindlasti suuremat tähelepanu ja võibolla õpiks seda plaati koolis faktina pähe ka tulevad põlvkonnad. Praegu vajab see lihtsalt reissued väikeste muudatustega.

4,5/5

Soovitan: Slice, Scaling; World Of Leather; 56.

allmusic

Add N To (X) - Loud Like Nature (eksperimentaalne rokk)

Nii rõõmsat Add N To (X)-i ei olnud enne ja pärast seda albumit kuuldud. Huumorimeel on mängulisem ja tammub kergel sammul. Ülekaalus on mažoorne heli ja muusika ei kulge kõikehõlmavalt ühes võtmes. Palad erinevad teineteisest kui öö ja päev. Kõlab kui Air, Roni Size, Talking Heads, AFX jne. Kuid seekord ei saagi öelda, et palasid ühendaks X-ilik käekiri. Ja see mõjub kummalisel moel positiivselt.

Ansambli parim saavutus imelise Avant Hardi järel ja nende tugevaim lugu Polaroidide Invasiooni näol.

4/5

Soovitan: Sheez Mine; Invasion Of Da Polaroid People; Large Number.

allmusic

Arcade Fire - Neon Bible (rokk)

Arcade Fire kuulub maailma tipp-indiekate hulka ning nad on selle positsiooni saavutanud õigustatult. Erinenavalt paljudest teistest stiilikaaslastest on nende muusika meeldivalt komponeeritud, vaheldust pakkuv ehk huvitav ja see kokku teebki kooslusest staarbändi. Küll mitte staar kui The Prodigy, sest kasvõi Neoon Piibel ei ole mõeldud suurtele massidele. Küll on olemas tantsulisus, kuid puudub sirgjooneline rütmika. Nende muusika on vahelduv ja nii nutikas, et selle järgi tantsides võivad jalad sõlme minna. Mina ütlen neile folk või eksperimentaalne rokk, kuid mitte indie ja ka selle auväärt tunnustuse on nad kindlasti välja teeninud.

Käesolev album vajab suuremat tähelepanu, kui ühekordne läbikuulamine ja selle järgi otsustamine. Eriti vale otsus on teha otsus enne palani “No Cars Go” jõudmist. Nimetatu on tõeline meistriteos selle ehedaimal kujul, just täpselt selline pala, missuguseid peaks siin albumil palju rohkem olema. Koos “Interventioni”, “Black Mirrori” ja “Keep the Car Running” moodustatakse plaadi tuum, mida on ikka ja jälle hea kuulata.

4/5

Soovitan: No Cars Go; Intervention.

allmusic

Alias - Resurgam (IDM)

Erakordne artist on see Alias, sest ta näitab end tugevalt instrumentaalse-, vokaalse elektroonilise muusika kui ka sünge hip-hopi loojana. Viimasena on ta Anticoni ühingu alt enim kiitust saanud, kuid kuulates Resurgami, ei paista kuskilt välja välja vajadus sõnu ritta seada. Tõsi see on, et Dose One teeb ise Aliase eest suu lahti, vahetevahel ümiseb keegi naisterahvas, kuid muusika on rohkem break-beat’ilik, kohati trip hop, kuid üldjuhul mitte hip-hop. 

Kuid masinlik rütm tapab elu ja sünged helid positiivsed emotsioonid. Resurgam on vihmase ilma muusika, kus Päikese toob pile vahelt välja kaunid harmooniad ja mõningad verbaalsed kaunistused.

“M.G. Jack” on kõige lähedam plaadi parima loo tiitlile. Jack on küll sünge, kuid meenutab 90-ndate tekno pioneere. “Justamachine” on aga üks neist vähestest lugudest, kus trummimasin hakkab elama pistik seinast väljas. 

Alias väärib kuulamist, kuid vajab kuulajale meeldimiseks nn. klikki- olgu see siis hetke emotsioon, tegevus vms. 

4/5

Soovitan: M.G. Jack.

allmusic

Mu-ziq - Billious Paths (IDM)

Seekord ei anna Muusik kvaliteedis kordagi järele. Ja kui, siis nii palju, et loomingust kaob sügavus ja süntesaatoritest elu, kuid tehniline hullus kimbutab pidevalt. Naljakas on tõdeda, et artist sutskab aastast aastasse oma plaatidele kohustuslikud d’n’b/trance/drill’n’bass lood, mille sobivus on tõsiselt kaheldav. Kuid austame siinkohal Mike'i otsust ja las ta elab oma unistustes, et ükskord jõuavad need helid ka Lasnamäe venelaste kõrvu. Peace!

Ja nüüd plaadi esimese poole juurde, mis on erakordne ükskõik, mis teise kuuldud plaadi kõrval. Võibolla on “Meinheld” plaadi parim pala, kuid “Siege of Antioch”, “Octelcogopod” ja “On/Off” ei jää kaugele maha. Viimane on oma sõnumilt U-ziqi lustlikuim üllitis üldse. 

Üle pika aja meenutab artist kedagi ja seekord Autechret. Vaikne ja mõnusalt voolav ambient ülienergilise rütmi saatel. Kusjuures trumm elab siin kohati täiesti iseseisvat elu, ega täida oma ülimat rolli saata muusikat rütmiga. U-Ziq-il aga õnnestub käesoleval plaadil äsja kirjeldatu paremini kui Autechrel endal.

Kuigi Billious Paths ei ole nii revolutsiooniline kui Royal Astronomy, siis kokkuvõtlikult lõbusam ja kvaliteetsem kuulamine küll. U-ziq juba naljalt ei eksi. 

4,5/5

Soovitan: Meinheld; Octelcogopod; On/Off; My Mengegus.

allmusic

The Dictators - Go Girl Gracy (rokk)

Pungilik rokk, mis kohati esinevale vulgaarsusele vaatamata, on pungil tehnilistest kitarrisoolodest, verbaalsest ja musikaalsest huumorist. Album, mis kõlab ka ilmumisest kolmkümmend aastat hiljem tänapäevasena. Nõnda on The Dictatorsil olemas see, mis puudub paljudel teistel artistidel. Võime olla ajatu.

4/5

Soovitan: The Next Big Thing; I Got You Babe; Teengenerate; California Sun.

allmusic

Public Enemy - There’s A Poison Going On .... (hip-hop)

See on ainuke plaat, mille ma ostsin peaasjalikult ühe loo pärast- Do You Wanna Go Our Way??? Kahetsemiseks pole aga mingit põhjust. Rahva Vaenlane on klassikaline, sotsiaalselt terav ning aegajalt on lihtsat räppi ikka mõnus kuulata. Kahju ainult, et Flavor Flav’d nii vähe kuulda saab. 

3,5/5

Soovitan: Do You Wanna Go Our Way; 41:19; What What.

allmusic

El-P - I’ll Sleep When You’re Dead (hip-hop)

Aastad muudkui mööduvad, tujud tulevad ja lähevad, maitse muundub kui mood, kuid I'll Sleep When You're Dead miskipärast jääb. Uskumatu on kuulata, missuguse helimassi suutis EL-P 2006. aastal kokku keerata. Kui Cannibal Ox ja Cold Vein jätsid ruumi, siis siin ei ole viiekümne viie  minuti jooksul ainsatki hetke hingetõmbeks. See rusuv teadmine ei lase paljudel plaati avapalast edasi kuulata, kuid kui inimeses leidub vähegi seiklushimu ning huvi kuulda, kuidas kõlab Mr. Hip-Hop, siis see on see plaat, mis on kohustuslik.


4,51

Soovitan: Up All Night; Run The Numbers; The League Of Extraordinary Nobodies

allmusic

Company Flow - Little Johnny From The Hospitul (instrumentaalne hip-hop)

99-ndal, kui olin alles mõne aasta kuulnud tegelastest nagu Aphex Twin, FSOL ja Mu-ziq, lasti äkki Koit FM-is eetrisse palad nagu Linoleum, 8ms Digital ja Happy Happy Joy Kill. Ma valetaksin, kui ütleksin, et need palad mind külmaks jätsid, sest viimasena mainitut kuulasin ma kindlasti kordi mitusada. Nii eriline tundus see instrumentaalne muusika, mis rääkis kohati mõne sõnaga rohkem, kui Cool D terve albumiga. Enda teadmata olin ma äkitselt andnud sõrme tegelasele nimega El-P ja ta saatana sindrinahk võttis hiljem terve käe. 

Arusaamatu on see, kuidas taoline muusika sellisel ajal üldse Def Jux-i alt ilmavalgust nägi, kuid eks seal osati hinnata potentsiaali.

Imelik on kord selle muusikaga ja emotsioonidega. Mõni teine keskmise taseme poolest palju parem plaat vääriks tunduvalt rohkem tähelepanu, kuid miski siin kõlab nõnda erilisena ja tuttavana. Ja ajalugu teab rääkida, et see El-P käekiri ole. 

Ja kui ma peaksin mingil põhjusel (olgu see siis nuga kõril olukorras või seltskonnas, kus erilisena paistmine ära tasub) välja laduma oma lemmikuid, nimetaksin ma plaadi viimase loo kindlasti ühena kõikidest muudest maailma helitöödest. See oleks siiras vastus.

3,5/5

Soovitan: Linoleum; Suzy Pulled A Pistol On Henry; # Nine; Happy Happy Joy Kill.

allmusic