Arcade Fire kuulub maailma tipp-indiekate hulka ning nad on selle positsiooni saavutanud õigustatult. Erinenavalt paljudest teistest stiilikaaslastest on nende muusika meeldivalt komponeeritud, vaheldust pakkuv ehk huvitav ja see kokku teebki kooslusest staarbändi. Küll mitte staar kui The Prodigy, sest kasvõi Neoon Piibel ei ole mõeldud suurtele massidele. Küll on olemas tantsulisus, kuid puudub sirgjooneline rütmika. Nende muusika on vahelduv ja nii nutikas, et selle järgi tantsides võivad jalad sõlme minna. Mina ütlen neile folk või eksperimentaalne rokk, kuid mitte indie ja ka selle auväärt tunnustuse on nad kindlasti välja teeninud.
Käesolev album vajab suuremat tähelepanu, kui ühekordne läbikuulamine ja selle järgi otsustamine. Eriti vale otsus on teha otsus enne palani “No Cars Go” jõudmist. Nimetatu on tõeline meistriteos selle ehedaimal kujul, just täpselt selline pala, missuguseid peaks siin albumil palju rohkem olema. Koos “Interventioni”, “Black Mirrori” ja “Keep the Car Running” moodustatakse plaadi tuum, mida on ikka ja jälle hea kuulata.
4/5
Soovitan: No Cars Go; Intervention.
No comments:
Post a Comment