99-ndal, kui olin alles mõne aasta kuulnud tegelastest nagu Aphex Twin, FSOL ja Mu-ziq, lasti äkki Koit FM-is eetrisse palad nagu Linoleum, 8ms Digital ja Happy Happy Joy Kill. Ma valetaksin, kui ütleksin, et need palad mind külmaks jätsid, sest viimasena mainitut kuulasin ma kindlasti kordi mitusada. Nii eriline tundus see instrumentaalne muusika, mis rääkis kohati mõne sõnaga rohkem, kui Cool D terve albumiga. Enda teadmata olin ma äkitselt andnud sõrme tegelasele nimega El-P ja ta saatana sindrinahk võttis hiljem terve käe.
Arusaamatu on see, kuidas taoline muusika sellisel ajal üldse Def Jux-i alt ilmavalgust nägi, kuid eks seal osati hinnata potentsiaali.
Imelik on kord selle muusikaga ja emotsioonidega. Mõni teine keskmise taseme poolest palju parem plaat vääriks tunduvalt rohkem tähelepanu, kuid miski siin kõlab nõnda erilisena ja tuttavana. Ja ajalugu teab rääkida, et see El-P käekiri ole.
Ja kui ma peaksin mingil põhjusel (olgu see siis nuga kõril olukorras või seltskonnas, kus erilisena paistmine ära tasub) välja laduma oma lemmikuid, nimetaksin ma plaadi viimase loo kindlasti ühena kõikidest muudest maailma helitöödest. See oleks siiras vastus.
3,5/5
Soovitan: Linoleum; Suzy Pulled A Pistol On Henry; # Nine; Happy Happy Joy Kill.
No comments:
Post a Comment