Paul McCartney - Ram (pop-rokk)

Beatles elas pärast maailma kuulsaima ansambli näol tegutsemise lõpetamist edasi sooloprojektides. Tundus, et bändi liikmetel jäi viimane sõna ütlemata või ei lasknud ühtsena tegutsemine lihtsalt kõigil oma arvamust avaldada. Kui Lennon läks muusikas veelgi intiimsemaks, Harrison ütles, et kõik peabki saama möödanikuks, siis McCartney paugutab üllatuslikult keeruliste stuudioalbumitega, millest “Ram”  jääb tõenäoliselt säravaimaks lindistuseks.

Ram ei ole midagi erilist. Beatles oli seda kõike juba korduvalt teinud, kuid Paul musitseerib vabalt nagu laps, visates efekte ja muusikalisi arenguid igasse palasse. “3 Legs” ei jää meelde ainult oma kiiksuga sõnumiga vaid seda ilmestab ka lahe reversed sämplimine. “Smile Away” annab popmuusikale ilusa täienduse distortion bassiga. Ja neid huvitavaid lahendusi leidub veel. 

Kuid, mis siin rääkida efektidest, ilusad meloodiad ja ideed on need, mis teevad sellest plaadist meeldejääva kogumiku. 

Ram on üks parimaid plaate, mida ma senise lühikese elu jooksul olen kuulnud. 

5/5

Soovitan: Too Many People; Ram On.

allmusic

Paul Simon - So Beautiful or so What (rokk)

Paul Simon lööb esimese jõuluteemalise loo lahti kavalas kitarri distortion tremolos ja pillub sekka palju lahedaid sämpleid. “The Afterlife” kasutab muusik sama tehnikat ega üllata. “Dazzling Blue” on mõnus aafrika/india rütmikaga popp. Edasi läheb muusika eriliste saundide varjus küll mööda keerulisi “lugu loos” kui ka minimalistlikke radu, kuid  pidev erudeeritus, elutarkus ning samaaegselt nooruslikus tungib pidevalt esile. 

“Love & Blessing” jääb selle plaadi eelviimase palana meelde enim, sest selles paistab olevat enim eelpool nimetatud iseloomu jooni. Seega on Simoni plaat huvitav ajaviite muusika ning väärib kuulamist kui eksperimentaarse kantri teos.

4/5

Soovitan: Gettin' Ready For Christmas Day; Rewrite; Love Is Eternal Sacred Light.

allmusic

Plaid - Double Figure (IDM)

Double Figure’it võib pidada eelnevalt ilmunud kahe albumi kulminatsiooniks ja seitsmekümne minutiline IDM-i plaat oli, on ja jääb erandiks omasuguste seas. 

Alustades kosmilise “Eyeniga” ja lõpetades rahustava “Manymega” liigume me täpselt seda rada pidi, kuidas Ed Handley ja Andy Turner seda tahavad. Nende maailm koosneb kaunitest meloodiatest ja tihti esmapilgul keeruliselt kõlavatest rütmiradadest, kuid tänu neile ei pea me muusikat kuulates igavlema. Lisaks ei ole autorid siia paigutanud ühtegi “läpakast välja imetud” pala ja see teeb albumist magusa suutäie ja nad ei liikunud, erinevalt AFX-ist ja Autechrest, milleniumi hakul liigse eksperimenteerimise suunas vaid jäid oma liistuda juurde. Ja nii sündiski elektroonilise muusika üks ilusamaid kogumikke BOC “Music Has the Right to Children” ja AFX “I Care Because You Do” ja CVJ “Whole Numbers Play The Basicsi” kõrval. 

4,5/5

Soovitan: Eyen; New Family.

allmusic

James Blake - James Blake

Vot selline asi juhtub, kui poisile meeldib sosistada armsamale enne uinumist unelaule taustaks kõlamas Tri Repetae. 

Sellist hullust ei ole varem kuulda saanud, ja ei teagi, kas mõju avaldab kaootiline taustamuusika või vokaal, aga vaikne ja rahulik Blake on inspireeriv. Kohati krigiseb muusika nagu Autechre ja kõmiseb justkui Burial, süntesaatorid loovad sekka müragi, kuid alati jääb domineerima lauluhääl ... lauluhääl ... see Jamesi kummitav lauluhääl.

Limit To Your Love on omaette ime oma kummalise bassiga, Give Me My Month üllatab oma intiimsusega, Wilhelms Scream on selle albumi silmapaistvaim pala, milles leiduv müra meeldivalt kõrvu paitab.

Jamesi muusikat kuulates meenub Chris Clark, kes pikka aega oma õiget suunda otsis, mille aastaid hiljem ka leidis. Uuenduslik ja huvitav on James Blake stiil, küll veel pooltoores, kuid eks me tulevikus näe, mis tulevik toob.

4/5

allmusic

Veto - Crushing Digits (rokk)

See plaat on sild Veto kahe ülimalt meeldiva albumi vahel. Pealkiri sobib albumile nagu valatult, sest mehed on keeranud saundi väga elektrooniliseks ja massiivseks ning jätab seepärast kohati liialt elutu mulje. Siiski on kõik ilus, meloodiline ja huvitav, täpselt selline nagu Vetole alati kombeks olnud. Kuigi seekord mitte piisavalt erutav, siis igatahes meeldivalt kuulatav. 

3,78/5

Soovitan: Built To Fail; You Can't Afford It.

allmusic

Antony And The Johnsons - I Am A Bird Now

Antony pani seekord kuklalaksu kohe algusesse. Selle pala headust on keeruline kirjeldada ning tihti ei suudagi järgmisteks toibuda. “Hope There’s Someone” on kõrvaklappides ja valjuhääldites kostnud poole aasta jooksul sadu kordi ja siiani tekitab see vastakaid tundeid. See muudab võitmatuks, ümbritseva maailma mõttetuks kaoseks, kus ilu kerkib esile ka kõige uskumatumatest kohtadest. Selliseid emotsioone on muusikast inspireerituna meeldiv kogeda. Kaif ilma alkoholi ja narkootikumideta.

Aga patt on väita, et ülejäänud plaat nõrk oleks. “My Lady Story” on järjena meeldejääv oma alati üllatava snare’iga. “For Today I Am A Boy” on hea nii verbaalses kui muusikalises mõttes, kus sõnade tähenduse üle saab pead murda rohkem kui küllaga. 

“Man Is The Baby” on ilusa orkestrisaatega ja vahemängus kõlab sama sügavalt kui Nick Drake muusikalised hüüded igavikku. 

Edasine ei pruugi kuulajale nii kõrgelennuline olla, kuid keskmist või halba lugu siit plaadilt ei leia, sest, kes vähegi rohkem tundeid peale viha ja armastuse elus on tundnud, neid see pool tundi kindlasti külmaks ei jäta. 

4/5

Soovitan: Hope There's Someone; For Today I'm A Boy, Man in The Baby.

allmusic

John Lennon - Imagine (rokk)

Sombusel Saadjärve lastelaagri hommikul ärgates ja albumi avalugu kuulates tunduvad Lennoni sõnad justkui ainuke tõde. Ateistliku maailmavaate ülim vorm, sest nii suurt sõnaõigust ja mõju, kui sellel mehel, ei ole keegi muusikamaailmas eales omanud. Imagine’it on alati raske kuulata, teades autori saatust, sest fakt, kui musikaalselt vitaalne ja ühiskondlikult avatud Lennon oli, muudab iga tema sõna mõjuvaks. Ta on siin prohvet, kes palub inimestel kasvõi korraks näha, et meie all on maa ja pea kohal taevas ja et me võiksime elada tänases. Imeline soov, arvestades, mis toimub usu varjus maailma eri paigus. 

Imagine on ühe inimese hüüe inimkonna pahede vastu ja mina toetan Lennonit. 

"Nothing to kill or die for, and no religion too"

4/5

Soovitan: Imagine; Yealous Guy; Gimme Some Truth.'

allmusic

Depeche Mode - Playing The Angel (elektrooniline rokk)

Michael Gore šokeerib. Esiteks kõlab see plaat paremini kõrvaklappidega, kui valjuhääldist, andes sellele rohkem IDM-i kui pop-roki mõõtme. Siis on album tõeline müra kogumik. Kolmandaks ehmatab see elektrooniline hullus sümbioosis sõnadega nagu palvetamine, Jumal, kannatamine jne. Selles albumis on peidus palju valu ning ma ei suuda mõista, kas see on ironiseeriv või reaalne. Seepärast paistab "Playing the Angel" vastandina Lennoni "Imaginile." 

Aga muusika on hea. Erinevalt Exciterist on siin elektris palju rohkem elu. Ei tunne, et muusikud niisama läpakas midi klotse on tõstnud. Helid kui sipelgapesa, jälgimist ja uurimist kui palju. 

3,5/5


Soovitan: Suffer Well; The Sinner In Me;  Damaged People; 

allmusic