Antony pani seekord kuklalaksu kohe algusesse. Selle pala headust on keeruline kirjeldada ning tihti ei suudagi järgmisteks toibuda. “Hope There’s Someone” on kõrvaklappides ja valjuhääldites kostnud poole aasta jooksul sadu kordi ja siiani tekitab see vastakaid tundeid. See muudab võitmatuks, ümbritseva maailma mõttetuks kaoseks, kus ilu kerkib esile ka kõige uskumatumatest kohtadest. Selliseid emotsioone on muusikast inspireerituna meeldiv kogeda. Kaif ilma alkoholi ja narkootikumideta.
Aga patt on väita, et ülejäänud plaat nõrk oleks. “My Lady Story” on järjena meeldejääv oma alati üllatava snare’iga. “For Today I Am A Boy” on hea nii verbaalses kui muusikalises mõttes, kus sõnade tähenduse üle saab pead murda rohkem kui küllaga.
“Man Is The Baby” on ilusa orkestrisaatega ja vahemängus kõlab sama sügavalt kui Nick Drake muusikalised hüüded igavikku.
Edasine ei pruugi kuulajale nii kõrgelennuline olla, kuid keskmist või halba lugu siit plaadilt ei leia, sest, kes vähegi rohkem tundeid peale viha ja armastuse elus on tundnud, neid see pool tundi kindlasti külmaks ei jäta.
4/5
Soovitan: Hope There's Someone; For Today I'm A Boy, Man in The Baby.
No comments:
Post a Comment