Daft Punk - Random Access Memories (elektrooniline tantsumuusika)

Kaheksa aastat on möödunud viimases Daft Punki stuudioalbumi ilmumisest ja selle ajaga on palju muutunud. Bänd suutis tõusta esimese kolme kauamängiva toel vaikselt absoluutsesse mainstream-muusika tippu. Daft Punki sämplisid Kanye West, Jazmine Sullivan, isegi boybändid, mehi sai näha ning nende muusika kõlas taustaks kultusfilmi Troni järjes. Lisaks poogitakse kõikidele muusikutele, kes kasutavad vocoderit vokaali töötlemiseks koos meloodilise ning töödeldud elektrikitarri saundiga, külge silt "daftpungilik". Sellised artistid on näiteks Vitalic või Justice.

Ja nüüd on ilmunud Daft Pungil uus album ja vaatamata teada tuntud omadustele on see aboluutselt harjumatu. Albumi üldine rahulik iseloom annab sellele hoomamatu mõõtme, sest bänd kasutab teiste professionaalsete pillimeeste abi. Muusika kõlab kohati funkilt, jazzilikult, tunda on annus hause'i ja kindlasti diskot. Nii mõnigi klahvi- ja bassisoolo viib mõtted Bangalterilt ja Homen-Christolt eemale kuni kõike hõlmav süntesaator jälle kuulaja maa peale tagasi toob. Vahel on selle üle hea meel, vahel mitte. 

Random Access Memories on imeline kuulamine ja tõsine verstapost elektroonilises muusikas, sest midagi sarnast suurte plaadifirmade alt ei oskagi kõrvutamiseks tuua. Ja tundub, et Justice ei teegi enam nii daftpungilikku muusikat. Daft Punk on hakkama saanud piire nihutava ja seni parima albumiga oma muusikalises karjääris.

4,15

allmusic

James Blake - Owergrown (dub)

"Uuenduslik ja huvitav on James Blake stiil, küll veel pooltoores, kuid eks me tulevikus näe, mis tulevik toob."

Sedasi sai kaks aastakäiku tagasi ilmunud James Blake'i omanimelise albumi kohta mõeldud ja tulevikust on saanud nüüdseks minevik. Blake'i teine album on ilmunud ja kuulajad plaksutavad juba rõõmust käsi.

Käesolev album on veel rohkem dubilik, veel rahulikum ja intiimsem. Oleks ju võinud arvata, et enam minimalistlikumaks minna ei saa, aga võta näpust. Järjekordselt täidab suurema osa helidest Jamesi omapärane hääl, mis lihtsale taustamuusikale suurepäraselt sobib. Vokaalide osas saab siia lisada huvitava koostöö Wu-Tangi RZA-ga palas Take A Fall For Me, mis on albumi üks meeldejäävamatest paladest, kuid siiski mitte parim. Ka koostöö Brian Enoga palas Digital Lion, viimase tuntud industraalse ja masinliku käekirjaga, ei anna parimat tulemust. 

Seega tulevad kaks silmapaistvamat rada ikka puhtalt Blake'i enda sulest, kusjuures ühega plaat algab, teisega lõpeb. Blake'ist on saanud küps artist, ta on end tõestanud ja õhku jääb vaid üks küsimus: "kas ta suudab veel midagi enamat?" 

4,11

allmusic

Depeche Mode - Violator (popp)

Depeche Mode'i 1990. aastal ilmunud ning süntesaatori helidest pungil poppalbum on selle bändi tunnustatuim saavutus. Pole ka ime. Palad on kaasakiskuvad, üldine õhkkond rahulik ja vaoshoitud, kuid osavalt elektrooniliste saundidega ümber käies on saavutatud teatraalne olustik, mida iseloomustab helidega eksperimenteerimine.. Tulemus on kaunis 80-ndate poppmuusika.

World In My Eyes on tervikut arvestades parim pala, kuid ei saa üle ega ümber Depeche Mode'i kuulsaimast palast Enjoy The Silence, millele siin albumil on juurde poogitud lühike lõpuosa, mis veidi laulu väärtust alandab.

4,22

allmusic