"Uuenduslik ja huvitav on James Blake stiil, küll veel pooltoores, kuid eks me tulevikus näe, mis tulevik toob."
Sedasi sai kaks aastakäiku tagasi ilmunud James Blake'i omanimelise albumi kohta mõeldud ja tulevikust on saanud nüüdseks minevik. Blake'i teine album on ilmunud ja kuulajad plaksutavad juba rõõmust käsi.
Käesolev album on veel rohkem dubilik, veel rahulikum ja intiimsem. Oleks ju võinud arvata, et enam minimalistlikumaks minna ei saa, aga võta näpust. Järjekordselt täidab suurema osa helidest Jamesi omapärane hääl, mis lihtsale taustamuusikale suurepäraselt sobib. Vokaalide osas saab siia lisada huvitava koostöö Wu-Tangi RZA-ga palas Take A Fall For Me, mis on albumi üks meeldejäävamatest paladest, kuid siiski mitte parim. Ka koostöö Brian Enoga palas Digital Lion, viimase tuntud industraalse ja masinliku käekirjaga, ei anna parimat tulemust.
Seega tulevad kaks silmapaistvamat rada ikka puhtalt Blake'i enda sulest, kusjuures ühega plaat algab, teisega lõpeb. Blake'ist on saanud küps artist, ta on end tõestanud ja õhku jääb vaid üks küsimus: "kas ta suudab veel midagi enamat?"
4,11
allmusic
Seega tulevad kaks silmapaistvamat rada ikka puhtalt Blake'i enda sulest, kusjuures ühega plaat algab, teisega lõpeb. Blake'ist on saanud küps artist, ta on end tõestanud ja õhku jääb vaid üks küsimus: "kas ta suudab veel midagi enamat?"
4,11
allmusic
No comments:
Post a Comment