Amanda Palmer & The Grand Theft Orchestra - Theatre Is Evil (popp-rokk)

Amanda Palmeri huumorimeel ja oskus kirjutada jalustrabavalt otsekoheseid tekste on miski, mida peab iga muusikasõber ise kuulma. Ei ole tema jaoks tabu religioon, seks ega raha- kõik huvitavad teemad, mida on võimalik verbaalselt käsitleda, saavad ka eetriaega. Amanda oskab laulda ning edastab kitarri- ja klaverimuusikale kõige kummalisemaid mõtteid imestamapaneva kergusega. Ja mitte keegi ei suuda lahedamalt rääkida inimsuhetest ja armastusest kui tema, võtame siinkohal näitena kasvõi pala The Bed Song. Kolme projekti peale on lauljatar palju tinti kulutanud, kuid tundub, et ideid jätkub, seda näitab ka käesoleva plaadi maht.

Võrreldes plaadiga Who Killed Amanda Palmer on siin rohkem energiast pulbitsevat rokki ja seepärast on Theatre Is Evil populaarsem ja tavakuulajale vastuvõetavam. The Grand Theft Orchestra teeb oma tööd laitmatult, taustad on täpselt nii huvitavad, et Amanda saab oma asjad öeldud. Nõnda on lauljataril purgis järjekordne kaunis album, mida kuulata, kui igavast poppmuusikast isu täis saab.  

4,09

Soovitan: Smile, A Grand Theft Intermission

Do It With A Rockstar

allmusic

Outkast - Aquemini (hip-hop)

Aquemini ilmumise järel jõudis Outkast superbändi staatusesse. Pole ka ime, miks. Plaat ei kõla kuidagi 90-ndate hip-hopi moodi. Siin on eksperimenteerimist ja katsetust tervelt tunni jagu. Rütmid on erilised, vokaal on eriline, külalised on suurepärased. Outkast oli saanud täiskasvanuks.

Kõige silmapaistvam pala on “Da Art Of Storytellin (Part 1), mis oma perfektsete sõnadega ning suurepärase refrääni ja süntesaatorikäiguga, on üks parimaid hip-hop lugusid üldse. Selle pala veelgi täiuslikum variant on kahjuks saadaval vaid videoversioonina.  

Kahjuks toovad vaheklipid siia muusikasse liialt palju nn. tavalise räpi hõngu ning seletavad kuulajale niigi ilmselget. Kohati kipuvad väga head ideed kaduma muusika pikkusesse ja kordustesse. Siiski on see pisikene mure, sest Aqueminist järgmine plaat ei olnud miski muu kui Stankonia. 

3,86

Soovitan: Return Of The ‘G’, Slump, Chonkyfire.

Da Art Of Storytellin (Part 1)

allmusic

Jessie Ware - Devotion (r’n’b)

Euroopas, USA-s, Austraalias ning arvatavasti ka mujal suurt tähelepanu pälvinud album on 2012. aasta peavoolu poppmuusika pärliks. See on selle kauamängiva nii tugevuseks kui ka nõrkuseks. Lihtsad ja meeldejäävad meloodiad ja kaunis naishääl, mis räägib peaasjalikult armastusest, muudavad plaadi kergesti omastatavaks, kuid kahjuks jääb puudu üllatustest, mis võiksid siin kostuva muusika muuta ajatuks.

Devotion on tegelikult täiesti tavaline poppmuusika, kuid seda esitatakse omalaadsel kujul, jättes kohati oma süntesaatori helidega päris 80-ndate mulje. Siia sekka veidi hip-hopi, IDM-i ja Florence + The Machine saundi ja tulemuseks ongi kriitikuid segadusse ajav seebivesi. Samas peab tunnistama, et Jessiel on õnnestunud erinevalt Jazmine Sullivani albumist Love Me Back kõik terviklikult ja kõrge tasemega ühele plaadile mahutada ja see tähendab head valge naise r’n’b-d. 

Vastuoluline, kuid hea plaat.

4,12

Soovitan: Something Inside.

Wildest Moments

Running

Sweet Talk

110%

allmusic

St. Vincent – Marry Me (poppmuusika)

Aastal 2007. avaldas Annie Clarke debüütalbumi, mis pälvis kiiresti suurt tähelepanu kui üks huvitavamaid indie albumeid üle aastate, kuid ärme seda jubedat terminit siin maini, sest indie on täiesti ebasobiv termin lihtsa poppmuusika kohta. 

Igatahes pommitab St. Vincent meid juba oma esimesel plaadil kaunite meloodiate ja lauluhäälega. Me saame siin kuulda palju eksperimenteerivat poppmuusikat, mis kõlab Annie käe all ainulaadselt. Ei ole praeguses peavoolumuusikas ühtegi naisartisti, kes on nii mitmekülgne ning vaba kõigist piiridest ja naudib seda. Marry Me on imeilus kuulamine iga ilma ja tujuga. 

4,12

Soovitan: Landmines, Your Lips Are Red.

Human Racing

allmusic

Paul Weller - Sonic Kick (rokk)

Paul on muusikuna helimaailmas kui hea kvaliteetne vein veinigurmaanide kogukonnas. Kui Wake Up The Nation tõmbas temale tähelepanu, siis Sonic Kicks on juba täistabamus. Mitte ühtegi nõrka lugu ja sinna sekka mõned suurepärased viisijupid teevad sellest albumist ideaalse heatuju muusika.  Tore tõdeda, et vanad peerud ajaga aina paremaks suudavad minna, segades omavahel elektrikitarri, süntesaatoreid, efekte, dubi, kaunist naisvokaali jne. Segu missugune ja üks 2012. aasta ilusamaid teoseid. 

4,17

Soovitan: The Attick, Study In Blue.

Green

Dragonfly

allmusic

Amanda Palmer – Who Killed Amanda Palmer (poppmuusika)

Poppmuusika või mitte, aga südame paneb vappuma juba albumi avapala päris lõpus ilutsev keelpillide käik. „Runs In The Family“ oma pizzicatode ja Russel Maeli-laadse laulmisega ei lase hool vaibuda. „Leeds United“ on järgmine pärl, mille elav ja tormakas orkestriseade on pööraselt kaasakiskuv. Õhus on mainstreami lõhna, kuid lauljanna hääl on ebaharilikult värisev ja käriseb distortionis.

„Guitar Hero“ on albumi silmapaistvaim kui mitte parim pala. Siin toimub nii palju, et esmasel kuulamisel on kõike raske hoomata. Teemad vahetuvad sujuvalt ning pidevalt, elektroonika ja akustika sulanduvad perfektselt üheks. Viimane aeg on tuua paralleele St. Vincentiga (kes muide ka siin plaadil kaasa lööb), kuid Amanda on sammukene loomulikum oma sahinate ja lindistuse akustikaga ning poeb oma kleverihelidega sügavamale hinge.

Omaette ooper on noortepopiliku palaga „Oasis“, mille veidrad sõnad ja lihtne meloodia toovad selle kriiskavalt esile. Läbivaks teemaks abort, tehakse juttu ka fanaatililistest ning lollidest kristlastest ja Bluri kontserdist oktoobris- kooslus missugune?! Pala, mida vihata või armastada.

„Strength ThroughMusic“ jääb aga albumi suurimaks naudinguks. Kahe duuri lihtsuses peitub võlu.

Käesoleva kauamängiva palad on kõik tugevad ja natuke paremad. Kui oodata ja korralikult läbi kuulata, jõuavad need alati meeldejääva teemani. Olgu see siis muusiku verbaalne sõnum, orkestripillide kaunis kõla või harmooniline/rütmiline lahendus või Amanda Palmer ja vihje Twin Peaksile, kummalised vaheklipid ja sämplid ... siin toimuv on kõik eriline.

4,25

Soovitan: Another Year

Astronaut: A Short History Of Nearly Nothing

Oasis

allmusic