Helimaailm: Amanda Palmer – Who Killed Amanda Palmer (poppmuusika)

Poppmuusika või mitte, aga südame paneb vappuma juba albumi avapala päris lõpus ilutsev keelpillide käik. „Runs In The Family“ oma pizzicatode ja Russel Maeli-laadse laulmisega ei lase hool vaibuda. „Leeds United“ on järgmine pärl, mille elav ja tormakas orkestriseade on pööraselt kaasakiskuv. Õhus on mainstreami lõhna, kuid lauljanna hääl on ebaharilikult värisev ja käriseb distortionis.

„Guitar Hero“ on albumi silmapaistvaim kui mitte parim pala. Siin toimub nii palju, et esmasel kuulamisel on kõike raske hoomata. Teemad vahetuvad sujuvalt ning pidevalt, elektroonika ja akustika sulanduvad perfektselt üheks. Viimane aeg on tuua paralleele St. Vincentiga (kes muide ka siin plaadil kaasa lööb), kuid Amanda on sammukene loomulikum oma sahinate ja lindistuse akustikaga ning poeb oma kleverihelidega sügavamale hinge.

Omaette ooper on noortepopiliku palaga „Oasis“, mille veidrad sõnad ja lihtne meloodia toovad selle kriiskavalt esile. Läbivaks teemaks abort, tehakse juttu ka fanaatililistest ning lollidest kristlastest ja Bluri kontserdist oktoobris- kooslus missugune?! Pala, mida vihata või armastada.

„Strength ThroughMusic“ jääb aga albumi suurimaks naudinguks. Kahe duuri lihtsuses peitub võlu.

Käesoleva kauamängiva palad on kõik tugevad ja natuke paremad. Kui oodata ja korralikult läbi kuulata, jõuavad need alati meeldejääva teemani. Olgu see siis muusiku verbaalne sõnum, orkestripillide kaunis kõla või harmooniline/rütmiline lahendus või Amanda Palmer ja vihje Twin Peaksile, kummalised vaheklipid ja sämplid ... siin toimuv on kõik eriline.

4,25

Soovitan: Another Year

Astronaut: A Short History Of Nearly Nothing