UB mõjus 2000. aastal kui kuklalask, aasta hiljem kujunes sellest minu nn. jaanipäeva plaat, mida ma kuulasingi ainult kord aastas ja sel päeval ja nii päris mitmel korral. Aga siis tähendas see 365. päeva kõige nauditavamat muusikalist kogemust, sest alkohol, üksindus ja ootusärevus õhtu ees mõjusid enneolematult vabastavalt.
Laurent Garnier on suutnud seekord technoga teha kõike seda, mida üldse teha annab, sest jalg hakkab tatsuma, muusika agressiivsus ja meeleolu varieerub ja kuulaja, eeldades, et tal on sarnase muusikaga eelnev kogemus, võib olla hetke mõtlemata, sest sellel retkel on kõik ohjad Laurenti käes.
Hiilgav album, mille “viietärnised” on eranditult ideaalsed.
5/5
Soovitan: The Man With The Red Face; Downfall.
The Sound Of The Big Babou
Nii see on:)
ReplyDeleteIsegi Peikenile meeldib see plaat :)
ReplyDelete