Aastaks 1997 olid vist kõik võimalikud suunad maailma muusikas läbi proovitud. Not For Threes peegeldab kõike seda, mis Suurbritannias kaheksakümnendate lõpus elektroonilises muusikas toimuma hakkas, kuhu see välja oli jõudnud ning edasi arenes.
Plaidi poisid Ed ja Andy olid aktiivsed kogu see aeg, mil Richard James kujunes IDMi visiitkaardiks, Autechre katsetas kõike kõigega, FSOL eksperimenteeris ambienti ning technoga, Goldie muutis d’n’b-i äkitselt kuulatavaks, The Prodigy hullutas elektroonikaga areenide viisi fänne, Portishead tegi seda ja Massive Attack teist. Kogu see aeg arenes The Black Dog uueks ja kodusemaks Plaidiks. Ükskõik, mis nurga alt ajalugu vaadata, siis selge on see, et The Black Dog kui Plaid eelkäija on maailma alternatiivmuusikale andnud vähemalt sama palju kui kõik eelpool nimetatud hiiglased. Lihtsalt kuulajaskonna mõõde on erinev. Ma ei alavääristaks ka Plaidi, sest oleme ausad, "Milh" ei kõla ega hakka kõlama kui 90-ndate keskel loodud pala. Never.
Kuigi ma isiklikult pean käesolevat albumit teerajajaks Double Figure’ini, siis tervikuna on Not For Threes kindlasti parem. Plaid ei ole seekord piinlikult instrumentaalne. Plaid on hoopis väga meloodiline ja mitmekülgne, kuid loomulikult mitte nii äärmuslikult kui Rest Proof Clockwork, kuigi ka seekord kuuleme helisid kitarrimuusikast, technost, trip-hopist, popist kuni trance’ini.
Mõneti võtab selle albumi kokku kolmeteistkümnes lugu "Lilith", kus Björk, kui kuulsaim Plaidi poiste fänn, teeb ühe oma parima esituse üldse.
5/5
No comments:
Post a Comment