Clark - Totems Flare (IDM)

Ilmunud juuli 2009

Tutvusin jaanuar 2011

Nii stiilipuhast IDM-i ei ole kuulda saanud pikka aega. Vokoodritega vokaal, lihtsad meloodiad, ambient ja isegi acid ja peaaegu kõik lood lõppevad püändiga. Viimastest ehedamad näited "Rainbow Voodoo", "Look Into The Heart Now" ja "Luxman Furs".

Clark on muidugi mees, kellelt võibki alati üllatusi oodata, sest oma karjääri Warpis alustas ta naiivsevõitu meloodilise elektroonilise muusikaga, arendas selle hiljem massiivseks trummi ja süntesaatorite massiks, käis siis veel ära stiilipuhta techno juures ja nüüd segab seda kõike osavalt kokku.

Totems Flare on terviklikum kui tema eelmised plaadid. Lisaks haakub kõrvu põhjus, miks muusikut nii kaua Warpis on hoitud- potentsiaal on saamas reaalsuseks. Rütm on domineerivam kui eales varem ning paistab, et Caribou Swim ei olegi nii uudne, kui ma arvasin, sest ajaliselt ilmus Totems Flare varem. 

Clark on tõesti eriline, sest ei ole teist nii omanäolise rütmisaundiga elektroonilist muusikut. Autechre, AFX ja Mu-ziq on puhkusel ning järele ongi jäänud ainult tema. Üks viimaseid dinosaurusi IDM-i maastikul, kes süntesaatoritele elu sisse puhub.

4,5/5

Soovitan: Future Daniel , Talis.

allmusic.com

Justin Bieber - My World 2.0 (pop)

Ilmunud märts 2010

Tutvusin jaanuar 2011

Miks ei peaks üks põhjamaalane kuulama Justini muusikat aastast 2010, kui on teada, et noormehel on alanud häälemurre(elu24). Tema muusika ei pruugi enam kunagi niimoodi kostuda nagu praegu. Ja järgmine album võib jääda viimaseks, sest lapsstaarid kaovad tihti peale meheks/naiseks saamist. Muuseas, Justini lugu "Baby" on 27.01.11 seisuga Youtube'is vaadatud pea 450 000 000 korda. 

Igatahes ületas Justin Piibeli maailm minu ootusi. Oodata oli lugusid alaealiste galaktikaid ühendavast armastusest ja nii ka juhtus. Aga mina küll ei oodanud, et Ludacris oma esimesest armastusest räpib, mis tema elu kolmeteistkümne aastaselt muutis. Plaadil on ainult üks lugu, mis poole peale jõudes lihtsalt väljakannatamatuks muutus ja see on ka hea näitaja. 

"U Smile" on albumi meeldejäävamaid lugusid oma mitte ameerikaliku r'n'b rütmikaga ning naljaka refrääniga, kus Justin nagu ütleks:"You smell, I smile."

2,5/5

Soovitan: Baby ; U Smile

allmusic

Veto - There's a Beat in All Machines (rokk)

Selle plaadi esimesed kaks lugu mõjuvad kui haamri löögid kuklasse ja seda väga heas mõttes, sest minu jaoks on see Taani progressiivse rokkbändi kohta kõva sõna. "Can You See Anything" on üldse tervikuna niivõrd õnnestunud lugu, et emotsionaalne laeng peaks olema garanteeritud kõigile (lisaks Chris Cunninghami stiilis video). Ja üks asi, mis on kindel, Veto tõestab, et rütm on tõesti kõigis masinates olemas.

Väga oskuslikult ja stiilselt kasutatakse plaadil arvutit ja kitarre segamini lärmakate süntesaatorite ja vaiksete klahvpillidega. Seetõttu kõlab muusika nagu kohtuksid omavahel Kasabian ja Queens of the Stone Age. Ja tõesti, muusika on meloodiline, rütm ning harmoonia vahelduv ja huvitav.

Super hea üllatus ja kui ainult Hamlet seda teaks, et Taanis nii head rokki vorbitakse ...

4,3/5

Soovitan: Can You See Anything ; It's A Test Pt. 2.

allmusic

Broadcast - Tender Buttons (noise-pop)

Ilmunud september 2005

2005. aastal sai Broadcast sellega lõpuks hakkama, et immutas oma muusika paksult lärmiga läbi. Kuigi võis oodata, et helid muutuvad akustiliselt kriipivaks, läks kõik hoopis elektrooniliseks. Kaunid viisid ei ole siiski kuskile kadunud, lood on muutunud veel rütmikamateks ning kohati isegi poliitiliseks. "Arc Of A Journey" võib olla käesoleva plaadi ilusaim lugu, kuid samas kõlab see kohati nagu lammutataks kopaga maja. "Black Cat", "America's Boy", "Michael A Grammar" ning "Goodbye Girls" on 8bitised poplood, millel lihtne  rütm ning sõnum, kuid tugev mõju.

Endiselt on Broadcasti muusika terviklik. Näiteks ei ole lood nagu "Bit 35" ja "Evil is Coming" eraldiseisvalt palju väärt. Kuulates plaati esimesest loost viimaseni, avaldavad nimetatud palad aga kohe mõju- need võtavad aja maha, et koondada kuulaja tähelepanu ja anda ruumi hingamiseks ning mõtete kogumiseks. 

Broadcasti plaate omavahel võrreldes ei ole mõtet otsida üht parimat, erinevusi saab esile tuua sisus ja selle arengus, sest tegemist on ühtemoodi heade plaatidega.

4/5

Soovitan: I Found The F ; Tender Buttons ; Corporeal.

allmusic

Broadcast - Haha Sound (eksperimentaalne pop)

Kaks aastat enne Õrnu Nuppe on Broadcast muutunud veel meloodilisemaks, kuid samas on samapalju enam kuulda kriiksuvaid, plärisevaid ja nagisevaid helisid, mis ebamaiselt hästi kokku sobivad ning terviku moodustavad. Broadcast viib meil jälle retkele, mis on vaheldusrikas ning ei muutu hetkekski igavaks. Colour Me In juhatab sisse ühe ansambli võimukama pala Pendulumi, "Black Umbrellas" samamoodi agaOminous Cloudi. Viimane on aga üldse Broadcasti üks selgeim popilik hümn. Ei ole teist artisti Warpi all, kes kunagi niivõrd meloodist verbaalset heli loonud. 

Elagu distortion!

4,19

allmusic

Broadcast - The Noise Made by People (eksperimentaalne pop)

Oma esimese kauamängivaga löödi nael päris sügavale seina. Materiali kvaliteet on kõrge. Kosmiliste helidega maised pillid, liikuvad bassikäigud, meloodiad ja muidugi vokalisti kaunis hääl. Palad on õhulised ning kohati tundub, et Trish laulab viisijuppi ainult kuulajale. 

Bändi kummardus 60-ndate ansamblile The United States of America on väga sügav, kuid tervikpildis suudab Broadcast oma ihaldusobjekti ületada. Kõik uus on millegi vana kordamine, kuid lust on olla tunnistajaks, kui seda tehakse veel paremini. 

Broadcast mängib palju lärmiga. Kolmandal kauamängival -Tender Buttons- omandab muusika tihti tugeva noise varjundi, siin on kõik veel vaoshoitud ja pehme. Kuskil kaugel toanurgas kriibib keegi noaga radiaatorilt värvi maha, pillid kipuvad mängitud heli moonutama. Me kuuleme ja me aksepteerime seda ning need helid muutuvad osaks Broadcastist.

4,19

allmusic

Trish Keenan ja Broadcast 1995 kuni 2010

Uue aastatuhande lävepakul sündis ansambel, mis kandis Warp recordsi kvaliteedi märki tervelt kümne aasta jagu. Mis iganes Broadcast ka ei teinud, see oli alati ilus ning üllatav. 

Broadcasti omapäraks oli segada poppmuusika naiivset meloodilisust alternatiivse muusikaga. Juba nende esimene plaat viitas poppmuusikale mitte omasele sõnale müra, kuid see oli alles algus. Eks näitab ajalugu, kuidas aastate pärast bändi meenutatakse, kuid minule jäävad nad meelde alatiseks kui müra-popi loojad. 

Alates 14. jaanuarist 2011 ei ole Broadcast enam iial endine, sest samal hommikul suri peale rasket haigust lauljanna Trish Keenan. 

The Bird and the Bee - Interpreting the Masters, Vol. 1: A Tribute to Daryl Hall and John Oates (elektroonilinepop)

Ilmunud märts 2010

Tutvusin jaanuar 2011

"I'll do anything what you want me to do" ütleb kõige meelama häälega naisvokalist, aga ma ei usu teda, sest ta on liiga üllatav, salakaval ja tema kaasosaline sellel plaadil oskab teha vapustavaid taustu. Rääkimata albumi nimest, mis annab kogumikule päris erilise mõõtme. Tõesti, elektrooniline pop, kus kuuled väga huvitavaid harmooniaid ning süntesaatorite kauneid soolosid. Sellist asja on kunagi teinud Air ja rohkem ma esmapilgul ei mäletagi. Vist proovis ka Sterolab :)

Muusika eest vastutav Greg Kurstin on täielik soundi friik, heli on ülimalt puhas ja sobib väga hästi lauljannat saatma. Külmavärinad jooksevad mööda keha, kui Inara George laulab meesteõgijast ning taga kostub vaikne ja kõige lahedam värisev süntesaator. Gregi aitavad kindlasti heliloomingus õpingud maailmakuulsa jazzpianisti Jaki Byardi all kolledžis studeerimise ajal. Respect!

Lisan lõppu ära ka selle, et need lood ei ole originaalid, vaid otse Hall&Oates'i repertuaarist maha tehtud. Vastuolu missugune! Daft Punkile oleme andeks andnud, anname ka linnule ja mesilasele.

Soovitan: Heard It On the Radio ; Kiss Is On My List

4/5

allmusic

Why? - Elephant Eyelash (eksperimentaalne popp)

Ilmunud oktoober 2005

Tutvusin jaanuar 2011

Tegelikult peetakse seda Anticoni plaati räpi albumiks, aga ma ei saa aru miks. Siin peaaegu ei räpitagi, rütmid on varieeruvad ja vähe hip-hoppi või trip-hoppi meenutavad.

Järjekordne Anticoni saundi näide- Anticoni trumm ja rütm ja meloodiad ja vokaal. Anticon on Ameerika indie'lik vaste Euroopa elektroonilisele ja konservatiivsele Warpile. Ma julgen seda väita seetõttu, et nimetatud plaadifirmadelt leiab mõlemalt alati huvitavat kuulata.

See on järjekordne kompott, kus helidega eksperimenteeritakse pidevalt. Elephant Eyelash on mõne teise  artisti kolm albumit, siin lihtsalt toimub nii palju. Kohati on lugude tase kõikuv, kuid see ei vähenda plaadi üldmuljet karvavõrdki- see kuulubki täpselt sinna riiulile koos paljude tänapäeva sarnaste indie bändidega.

Minul isiklikult tekitab veidi probleeme vokalisti hääl ja bändi kaldumine tihti natukene liialt  melanhoolse ameerika noorte popi poole. Kuid sellele, kes sellest mööda suudab vaadata, jätkub siin kuulamist väga pikaks ajaks.

Soovitan: Crushed Bones ; Fall Saddles .

3,5/5

allmusic

Wilco - Sky Blue Sky (rokk)

Sinine taevas võib olla keeruline kuulamine, sest muusika on vahelduv, rütmiliselt mitmekülgne ning laulja Tweedy jätab vahel võimaluse kuulajatele ise sõnadele tähendus leida. Sarnasused Radioheadiga on märgatavad, kuid tundub, et Wilco liikmed on oma pillidega osavamad ning püüavad kogu töö kitarride, trummi ja klassikaliste klahvpillidega ära teha. Ja käesoleval albumil tuleb see neil imehästi välja.

Plaadi kõige suurem pluss on terviklikus, sest see kulgeb läbi tõusude ja mõõnade, küll kiirendades ja siis rahulikult tammudes. Ja siin peab andma kiituse bändi kahest uusimast liikmest kitarristile Nels Cline'ile, kes annab esimest korda aastate jooksul Wilcole tõelise kitarrimuusika koosluse mõõtme. 

Sky Blue Sky on siiras ja ilus plaat.

Soovitan: Either Way ; Side With The Seeds ;

4,5/5

allmusic

Bike for Three! - More Heart Than Brains (hip-hop)

Anticon ründab jälle ja kuigi enam ei tundu selle plaadifirma muusika nii uudne ning on isegi kummaline kuulata plaadifirma erinevaid artiste nii sarnast muusikat tegemas, siis keskmine lugude tase on alati üpris kõrge. Ja see on peamine. Kui aga rääkida uudsusest, siis ansambli kaks liiget elavad erinevatel mandritel ega ole kunagi kokku saanud. 

Aga kuidas kirjeldada siis muusikat, mis on kergemini vastuvõetav kui Diddy Last Train to Paris, aga mainstreamist kordades kaugemal kui viimati nimetatu? Bike fo Three! on elektrooniline hip-hop, kus räpitakse tunnetest ning kulutatakse vähe aega igapäeva tegemiste kirjeldamisele. Tihti on vokaal moonutatud, heli lummavalt mitmekesine ning meloodiaid lendab kõlaritest välja nagu valanguga.

Kuid kahjuks jääb plaadil miskit puudu. Jälle üks hea plaat, mille terviklikust rikub ühe tõeliselt kaasakiskuva loo puudumine. Sellele lähedal on "There Is Only One of Us" oma d'n'b fiilinguga, "MC Space" oma Run DMC-liku riimiseadega ning ambientiga ning nimilugu. Kuid nende ühiseks nõrkuseks on lühidus, sest vapustavad ideed jääks justkui välja arendamata.

Soovitan: Can Feel Love, More Heart Than Brains

3,5/5

allmusic

Wilco - Wilco (rokk)

Ilmunud juuni 2009

Tutvusin jaanuar 2011

Tundub nagu Wilco ei eksiks kunagi. Isegi kui mõni piisk tõrva meetünni satub, siis setib see imekombel ning pannkoogid saavad ikka mesimagusaks. 

Käesolev album on hea näide sellest, et kui kokku saavad pillimängu valdavad muusikud, siis ei peagi algidee olema teab mis põrutaja. Ja jälle tõestab Wilco, et nemad juba oskavad paladesse nauditavat arengut sisse tuua, olgu see siis tempo, harmoonia või helinivoo muutuse näol. 

Wilco alustas kitarrimuusikaga, tegeles siis eksperimentaalse rokiga, segades hulka elektroonilisi helisid, kuid hakkab nüüd tagasi juurte juurde naasma. Samas ei tundu see üldse paha, sest vahepealne ekslemine on Wilco muusika muutnud  äärmiselt detailirohkeks.

Mõnus kuulamine. 

Soovitan: One Wing 

4/5

allmusic