Caribou - Swim (IDM)

Eelmise kümnendi jooksul (2000-2010) toimus elektroonilises muusikas väga konkreetne nihe kõiksuse suunas. Nõnda läks ka kõigi teiste muusika stiilidega. Me ei saa enam rääkida ambientist, rokist või mis tahes eraldiseisvast stiilist. Nüüd on kõik segunenud. Aga kauidas Caribou ka ei püüa, jääb ta ikkagi kõige puhtamate IDM-i juurte juurde. Eriti on see paista loo juures nimega "Sun." Alatasa jõuab muusika oma arengus etappi, kus tundub, et edasi saab minna vaid rütmikaks technoks, aga mida ei tule, see on techno. Sellele järgneb samas võtmes "Kaili." Caribou nime taga varjav Dan Snaith pidavat olema mees, kes katsetab, ega jää kunagi ootama, millal mõtted otsa saavad. Sellise infoga ei oska muud ette võtta kui nõustuda. 

Käesoleva album meenutab kohati Carl Craigi projekti The Secret Tapes of Dr. Eich, mis avaldati nime all Paperclip People. Siin võib vaidlema jääda, kuidas ühest albumist saab klassika ja teisest mitte, kuid Caribou on saanud hakkama vähemalt sama hea plaadiga, kui mitte paremaga.
Käesolev albumi palad meenutavad kohati The Black Dogi või Aphex Twini varajasi meloodilisemaid palu, kuid võrdlus on vaid selleks, et manada teile pilti Caribou headusest, mitte väita, et ta mingil moel eelnimetatuid matkiks.

Ükskõik kuidas Caribou albumit ujumisest ka käsitleda, peab tunnistama, et see on 2010. aasta märkimisväärseimaid teoseid. Igas loos leidub midagi lummavat, miskit, mis ei lase lihtsalt järgmist pala valida. Olgu see siis Odessa rütmikus, Sun-i monotoonsus, Kaili meloodilisus vms. Eriti ettevaatlik peab olema plaadi avalooga, sest see ei ole see, mis on ülejäänud plaat. Swimi helid on juurdunud klubimuusikast, aga puudub nimetatud stiilile omane trumm, kogu rütmika põhiliseks tugisambaks on süntesaatorite helid ise. Seda on päris kummaline tähelduda, kui märkate, et kiigutate jalga täiesti trummitu loo peale.

Soovitan: Found Out, Jamelia.

4,26

allmusic