Jazmine Sullivan - Fearless (r'n'b)

Ilmunud september 2008

Tutvusin oktoober 2008

Mis toimub?

Fearless tuli kui välk selgest taevast. Lapsstaar, kes kadus aastateks nagu Macaulay Culkin, kuid erinevalt viimasest, tegi võimsa comebacki. Massiivsed helid, imeilusad meloodiad, huumor, maailm naise pilgu läbi, jumalik lauluhääl, Daft Punk, regge, electronic, soul, breakbeat jne.

Igale maitsele midagi. Kes vähegi poppmuusikat kuulata suudab, on Fearless kohustuslik.

Soovitan: My Foolish Heart.

4,5/5

 Bust Your Windows

Need U Bad

Lions, Tigers and Bears

Dream Big

Fear

allmusic

Jazmine Sullivan - Love Me Back (r'n'b)

November 2010

Mis toimub?

Juba esimesest helist on selge, et Jazmine ei hoia uudsuses tagasi ka teisel albumil. Tundub, nagu loeks ta raamatut "11 muusikastiili, mida peab enne surma katsetama." Ja kui plaadi sissejuhatus on asjakohane hip-hop, siis sellele järgevad 10 sekundit teevad kannapöörde. 

Ok, iseasi, kas see plaat enam nii kõrget taset pakubki, kui plaadi teine pala, kuid poppmuusika vaatevinklist on Sullivan ikka täielik erand. Kahju muidugi, et ta vahepealsete aastatega korduvalt armastuses on pidanud pettuma. Plaadi nõrkus ongi üleüldine melanhoolsus, väheks jääb esimesele plaadile kohasest naiselikust huumorist. Liialt tihti on ta lauluhääl distortionis, loodan, et ta leiab lõpuks endale hea mehe. Parim poppmuusika turul.

4/5

Soovitan: Don't Make Me Wait, Love You Long Time.

10 Seconds

allmusic

Eminem - The Slim Shady LP (rap)

Ilmunud veebruar 1999

Tutvusin november 2010

Miks kuulata?

Tõesti, miks peaks keegi kuulama nihestunud mõtlemisega Marshall Mathersi sõnadelendu? Küsimuses peitus vastus :) See mees on täiesti haige, ta tuleks enda jutustatud teemade pärast arreteerida. Ta räägib kõike kiiresti, arusaadavalt ning see haarab kaasa isegi minu. Ta on vaieldamatult väga hea riimiseadja, kuid väga halb helilooja. 

Muusika tema räpi taustal on monotoonne, arenguta, üksluine, minimalistlik ja kui need sõnad üksteist kordasid, siis väga hea. Ei saa tuua siin vabanduseks ka plaadi ilmumise aega, sest 1999 ja enne seda oli maailm kuulnud väga head hip-hopi. Kuid siin see piir vist lähebki. The Slim Shady LP on ühe räppari jutustus. Outkast püüdis samal ajal rääkida lugusid ning veidi musitseerida. Kahjuks on ka Dr. Dre panus jäänud käesoleva plaadi puhul väikeseks. Just tema käsi on mängus ka parimate palade puhul. Ma isegi ei julge seda plaati kellelegi soovitada, kui just ei ole aega, et rahulikult maha istuda ja hetke muheleda, kuulates Marshalli keelepeksu. Taustamuusika see ei ole ja kindlasti mitte ka unemuusika, sest Eminem on ju kuulus oma porgandihääle poolest.

Kauges idaploki riigis ei mõisteta su rasket elu, Eminem.

2,0/5

allmusic

!!! - Louden Up Now (punkrokk)

Keegi võiks lahti seletada selle fenomeni nimega Louden Up Now. Punk, rokk, elektrooniline- ja poppmuusika ning kogu kompott ilmutatud Warpi alt. See oli esimest korda, kui ma hakkasin kaudselt aimama ja kaasa noogutama paratamatule faktile- ma ikkagi hakkan kunagi rokkmuusikat kuulama :)

Kuid ega see plaat nüüd nii hiilgav ka pole. Aga verstapost küll. Nii minu kui ka Warpi jaoks. Ma ei ole kellegagi sealt plaadifirmast rääkinud, kuid minu teada ei olnud keegi 14. Warpi aasta jooksul nende alt röökinud "Suck my c...". Minu teada ei olnud keegi mõnitanud ka Georg W. Bushi ja teiste suurriikide juhte.  Ja olge minuga nõus või mitte, aga see plaat on tugeva poliitilise alatooniga punkrokk.

Head kuulamist!

Soovitan: Pardon My Freedom, Hello!, Is This Thing On?

4/5

allmusic

Cage - Hell's Winter (underground hip-hop)

Big Boy esimene sooloalbumi üks meeldejäävaimaid lugusid oli "You Ain't No DJ", kus räppar Michael Atha tegi nii kõva sõnademängu, et olin esialgu veendunud hoopis Cage ehk Chris Palko järjekordses meistriteoses. Alles videot nähes avastasin, et eksisin. Ja nüüd otsustasin välja kaevata aastatetaguse plaadi, mis kuidagi meelest ei lähe. 

Jah, Cage on mees, kes räpib asjadest nii nagu on. Olles ise üles kasvanud Saksamaal sõltlasest ja sõjaväelasest isa käe all. Olles ise narkomaan ja näinud isa tehtud jubedusi ning tema vangi minemist ... Selge see, et Chrisi parim lugu sellel plaadil on "Stripes", mis räägib tunnestest oma isa Bill Murrey vastu. Palun mitte segamini ajada Wes Andersoni lemmiknäitlejaga.

See peaaegu täiuslik album on hea näide valge mehe ülemvõimust ka hip-hop maailmas. Cage'i lüürika on puhas, arusaadav ning ta räägib lugusid vapustava fiilinguga. Muusika on meloodiline, rütmikas, laulev ja pigem positiivse suhtumisega (välja arvatud tekst).

Kuigi plaadi teine osa ei ole nii hea kui esimene, siis ka aastaid hiljem on Põrgu Talv hea kuulamine iga tuju ja ilmaga ka suvel, kevadel ja sügisel. Meistriteos.

Soovitan: Too Heavy for Cherubs, The Death of Chris Palko, Lord Have Mercy .

5/5

allmusic

Sir Lucious Left Foot - The Son of Chico Dusty (hip-hop)

Big Boy hoiab Outkasti lippu kõrgel- rütmikas, üllatav ja meloodiline. Võrreldes Speakerboxxx-iga on käesoleva album täiesti teisest puust. Kahjuks on helid stuudios liialt puhtaks lihvitud ja plaadil puudub ka võimas lõpulugu, nagu olid Stankonia (Stanklove) või Chonkyfire. Aga muud midagi.

Peale paari kuulamist selgub, et kiidetud lood General Patton ja Tangerine on pigem selle albumi ühed värvitumad. Kõik ülejäänud on kuld, hõbe, ok, vahel harva pronks, aga hea. 

Sir Lucious Left Foot päästis sügise.

Soovitan: Turns Me On, You Ain't No DJ, Be Still, Back Up Plan. 

4/5

allmusic.com

Brian Eno - Small Craft on a Milk Sea (eksperimentaalne muusika / ambient)

Esimene Eno plaat koostöös Warpiga hakkab sama ilusasti kui lõppeb. Seda, mis toimub vahepealse 14. looga, on raske kirjeldada. Küll liialt monotoonne ja pikk, küll liialt hea ja lühike. Tase kõigub pidevalt. Kogu muusikakompoti päästerõngana paistavad kaks lugu. "Bone Jump"- lugu ebaharilikult häirivas, kuid huvitavas helistikus, millele tiksub alla mõnus midi trumm.  "Paleosonic" lendab sama kõrgelt, kuid siinkohal on tegu eksperimentaalse roki ja elektroonika seguga.  

Small Craft on a Milk Sea on kohati nagu Scott Walkeri "Tilt" segatuna minimalistliku ambienti ja meloodilise klaverimuusikaga. Kahjuks ei küündita siin tippu üheski nimetatud valdkonnas.

Brian Eno muusika kõrgperiood lõppes 90-datega ja see plaat on selle kurva fakti järjekordne kinnitus.

2,5/5

Talking Heads - Little Creatures (pop rock)

Talking Heads on bänd, kelle albumite parimatest lugudest saab kokku ühe ideaalse best of kogumiku, aga sellise peab igaüks ise koostama. Kollektiivilt, kes viljeleb korraga nii punk/pop/rokk/funki jne. stiile, võivad meeldida väga erinevad lood. 

Väikesed Olevused on hea, kuid sellest hõngub liialt tugevasti 80-ndaid ja mind see häirib. Teistmoodi on muidugi lugudega "Stay Up Late" ja "Road to Nowhere". Need kaks on laitmatud, ajatud, originaalsed ning veavad selle plaadi üha uuesti playlisti. 

Kes tahab tutvuda Rääkivate Peade muusikaga, siis ärge seda plaati esmalt kuulake. See oli kaheksa aastane rännak, mis tõi nad sellise muusika juurde. Alustage esimestest kauamängivatest. Siis nad otsisid oma kohta Päikese all ja lugude keskmine tase oli märgatavalt kõrgem. 

3/5

allmusic.com

Scott Pilgrim vs. the World - OST

Ilmunud august 2010

Tutvusin oktoober 2010

Mis teoksil?

Film Scott Pilgrimi võitlusest maailma kurjuse vastu läbi muusika on minu kinoelamustest üks võikaim. Aga helid, mis filmis taustaks kostus, olid head. Muidugi pean siinkohal kandma peamise rõhuasetuse artistile Beck, aga leidub ka teisi ilusaid, energilisi ja üllatavaid palasid. Võtame näiteks loo nimega Threshold, mida sellel plaadil võib kuulata nii rokk-vokaalse, 8-bitise ja lisaks Becki poolt eriti lärmakana. Ainuke negatiivne mekk plaadi juures, nagu kogumike puhul ikka, on tervikpildi puudumine. Aga selle nõudmine soundtrackilt on üldiselt liiga palju.

Hea mitmekesine kuulamine garanteeritud.

Soovitan: We Hate You Please Die, Teenage Dream, Ramona, 

3,5/5

allmusic