Ariel Pink - pom pom (eksperimentaalne poppmuusika)

"Pom pom" saab Eesti Ekspressi Areeni aasta albumiks ning selle kohta kirjutatakse seal järgmist:

""Pom Pom" on nagu kummist seintega tuba, 

kus sa põrkud ühest seinast teise, põrandalt lakke

 ja naerad hüsteeriliselt oma sinikate üle"

Aga mina Ariel Pinki kuulates seda kummitoa effekti ei taju. Ja seega puuduvad ka sinikad ning hüsteeriline naer.

Kuid ma tajun Ariel Pinki muusikas mažoorseid helisid ehk see on kõlaliselt rõõmus ning positiivne. Lisaks on see segu elektroonilistest helidest kui ka akustilistest. Väga sügavat mõtet paladest oodata ei tasu, kui ei ole just viitsimist väga põhjalikult tekstidesse süveneda (kogemus puudub, kas ka siis midagi leiab). 

AP kasutab äratuntavaid võtteid ja lahendusi, kuid siiski kõlab seejuures väga eriliselt ja originaalselt. Küllap mängib selles rolli fakt, et album on pandud kõlama vanalt (ei oska öelda, kas tegemist on lindistamise viisiga või efektiga). See on "Pom Pom-i" juures ka üks peamisi küsimusi "kas siinne muusika on sama mõjuv ka ilma selle spetsiifilise kõlakasti saundita"?

Esile tõstan järgmised palad järgmistel põhjustel- "White Frecles", "Put Your Number In My Phone", "Negative Ed" kitarrikäik; "Lipstick" ning meloodilisus; "Not Enough Violence" 4:05 min. vokaaliefektid meenutavad 90-ndate keskpaiga Autechret; "Black Ballerina" meloodilisus ning teatraalne vahemäng stripiklubis.

"Pom pom" on minu jaoks mitte väga suuri emotsioone tekitav album. Kuid kuna minu eesmärk on hinnata muusikat emotsioonideta hinnates nende erilisust, ülesehitust, terviklikkust jne. siis paneb Ariel Pink igatahes kümnesse. Kohati nagu Add (n) to X, kohati kui Autechre, kohati kui mingi naljakas pungibänd, või kaheksakümnendate sündipopp, või vahel isegi Rammstein. 
Ja selline mitmepalgelisus on minu jaoks märk kvaliteetsest eksperimentaalsest poppmuusikast.

4,33

allmusic

Jazmine Sullivan - Reality Show (r'n'b)

 Oh sind Jazmine'ikest küll! Su elu on raske- meestega ei vea; laulad peamiselt vaid meeste-naiste suhetest, kusjuures keegi peab alati sinu teooria järgi kannatama ja valu saama. Sa kaotasid hetkeks lahingu narkootikumidele, kuid suudad endiselt ka oma kolmandal albumil laulda poppmuusika talutavaks. 

See võib vabalt nii olla, et preili Sullivani eraldab superstaari staatusest ning õnnelikust armastusest vaid tema välimus. Minule, kui tema talendi austajale, on see aga raske olukord. Ometigi soovin talle kõike paremat, kuid mõistan vaikimisi, et tema geniaalsuse moodustabki küllap ühelt poolt tema suutmatus sulanduda ühiskonna ettemääratud raamidesse ja teisalt tema vaieldamatu geniaalsus lauljana. Igal inimesel omad deemonid. Jazmine Sullivanile meeldib neist laulda ning mulle neist kuulda. 

Jazmine on võrreldes kahe eelmise albumiga verbaalselt küpsem. Ta väljendab end kui täiskasvanu suutes laulda endast elulisemalt ja intiimsemalt kui seni. Enam ei taha ta emotsionaalselt kallima autoklaase purustada vaid nüüd toimub võitlus vaimsel tasandil.

Ka albumi mastering on erinev. Seekord ei tüki lauljanna vokaal nii selgelt esile. Jazmine'i lauluhäält arvestades on see positiivne, sest tema hääl on võimas ... no ikka väga võimas, sahisev, täis ohtraid musikaalseid tehnilisi kaunistusi. Teisalt kõlab ka saatemuusika mitte nii elektrooniliselt ja kliiniliselt puhtana kui varem. Eelnevalt tundus, et Jazmine on albumitele vaid laulma kutsutud, kuid seekord on kõik tema- sõnad, laul, taust ja nende kooskõla moodustavad terviku. Kusjuures seekord mängib preili loost loosse erinevaid rolle ning sellega läheb osavalt kaasa ka vokaal. Ja mulle isiklikult tundub see kõige suurem edasiminek, mida Jazminil võrreldes teiste kauamängivatega ette on näidata.

Häid hetki jagub albumil hulgi:

"Dumb" on üks kahest albumi mainstreamilikumaist paladest ja väga hea Meek Milli räpiga. "Mascara" elektrooniline taust ning sõnad teevad kokku ühe plaadi parima loo. "Brand New" sõnad, alguse trompet ja roppude sõnade maskeeringud ning efektid on nauditavad. "Silver Lining" on järjekordne tõsise sõnumiga ning erakordse refrääniga pala, kus alles jäävad tiksuv trumm, vokaal ja mõnusalt mütsuv bass. "Hood Love" paistab silma souliliku fiilinguga. "Let It Burn" teeb kummarduse 80-ndate sündipopile. "Veins" räägib lahti Jazmine'i mõtteid narkootikumidest. "Forever Don't Last" annab mõista, mida lauljatar oma häälega teha suudab, ning huvitav on kuulda, kuidas loo lõpuosas kitarr valesid noote mängib. "Stupid Girl" on teine lauljannale omane kummardus poppmuusikale- lihtne, mõnus ja meeldejääv. "Stanley" taustamuusika on antud albumi kõige huvitavam. "Masterpiece (Mona Lisa)" kõlab aga frank-oceanilikult. 

R'n'b-st on saanud tõsine verstapost kõigile muudele muusikastiilidele, sest siin toimub kõik vaikselt, ilusasti ja omasoodu arenedes, ilma liigse pingutuseta ja higihaisuta. Ja Jazmine Sullivani järjekordne album on vaid selle kinnituseks mitme teise artisti ja grupi kõrval.

4,11

allmusic