Ariel Pink - pom pom (eksperimentaalne poppmuusika)

"Pom pom" saab Eesti Ekspressi Areeni aasta albumiks ning selle kohta kirjutatakse seal järgmist:

""Pom Pom" on nagu kummist seintega tuba, 

kus sa põrkud ühest seinast teise, põrandalt lakke

 ja naerad hüsteeriliselt oma sinikate üle"

Aga mina Ariel Pinki kuulates seda kummitoa effekti ei taju. Ja seega puuduvad ka sinikad ning hüsteeriline naer.

Kuid ma tajun Ariel Pinki muusikas mažoorseid helisid ehk see on kõlaliselt rõõmus ning positiivne. Lisaks on see segu elektroonilistest helidest kui ka akustilistest. Väga sügavat mõtet paladest oodata ei tasu, kui ei ole just viitsimist väga põhjalikult tekstidesse süveneda (kogemus puudub, kas ka siis midagi leiab). 

AP kasutab äratuntavaid võtteid ja lahendusi, kuid siiski kõlab seejuures väga eriliselt ja originaalselt. Küllap mängib selles rolli fakt, et album on pandud kõlama vanalt (ei oska öelda, kas tegemist on lindistamise viisiga või efektiga). See on "Pom Pom-i" juures ka üks peamisi küsimusi "kas siinne muusika on sama mõjuv ka ilma selle spetsiifilise kõlakasti saundita"?

Esile tõstan järgmised palad järgmistel põhjustel- "White Frecles", "Put Your Number In My Phone", "Negative Ed" kitarrikäik; "Lipstick" ning meloodilisus; "Not Enough Violence" 4:05 min. vokaaliefektid meenutavad 90-ndate keskpaiga Autechret; "Black Ballerina" meloodilisus ning teatraalne vahemäng stripiklubis.

"Pom pom" on minu jaoks mitte väga suuri emotsioone tekitav album. Kuid kuna minu eesmärk on hinnata muusikat emotsioonideta hinnates nende erilisust, ülesehitust, terviklikkust jne. siis paneb Ariel Pink igatahes kümnesse. Kohati nagu Add (n) to X, kohati kui Autechre, kohati kui mingi naljakas pungibänd, või kaheksakümnendate sündipopp, või vahel isegi Rammstein. 
Ja selline mitmepalgelisus on minu jaoks märk kvaliteetsest eksperimentaalsest poppmuusikast.

4,33

allmusic