Kõigepealt paneme ühte patta toidu, filmide ja muusika hindamise, sest need pakatavad subjektiivsusest. Kuidas ka ei pinguta, ei meenu ühtegi universaalset ja tuntud standardit, kuidas hinnata omavahel kahte porgandipirukat, või kahte jazzpala, või kahte komöödiat. Kui üks pirukas on soolasem kui teine, siis mõnele meeldivad magedad ning teisele soolased toidud. Mõni eelistab meist komöödiaid, kus naljad ei ole elulised (silma paistab tugev teatraalsus ning situatsiooni ebareaalsus), teised seesuguseid, kus naljad elust enesest. Ja siis võib öelda keegi, et see muusikapala ei ole hea, sest kasutuses ainult kolm duuri ja teises vahetuvad helistikud iga kaheksa takti tagant, rütm on keeruline ning tunda on kompositsiooni meisterklassi. Kui aga sama järelduseni on võimelised jõudma vähesed, ning enamik inimeste jaoks jääb selline looming pigem arusaamatuks ja tundetuks, kus pala täiel rinnal nautimiseks on vaja ette võtta selle noot ja tunda noodikirja, siis ka siin on erakordselt raske piiritleda “headuse standard”, kuigi see ei tähenda, et see tegelikult olemas ei ole.
Selle mõttekäigu najal pean muutma oma sissekannete vormi. Eesmärk ei ole kaotada oma isklik ja tunnetuslik arvamus muusika hindamisel, sest emotsioonidest tulenev subjektiivsus ongi see, mis määrab ära ühe kuulaja jaoks just temale meeldiva heli. Kuid subjektiivsuse märgatav vähenemine võib kaasa tuua positiivselt selle, et aastaid hiljem hinnanguid lugedes arvan ma samamoodi nagu nende kirjutamise hetkel:
Variant 1: Sigur Rosi muusika kõlab justkui lend üle Islandi kauni maastiku;
Variant 2: Sigur Rosi muusika on peamiselt aeglane, kasutusel palju efekte nagu delay ja reverb- nii trummidel, kitarridel kui ka vokaalil.
Kui nüüd neid kahte kirjeldust aastaid hiljem sirvida, siis teise variandi puhul ei olene arusaam loetavast minu hetke tujust ja emotsioonist, vahepeal juurde saadud teadmistest jne. Hinnatud Sigur Rosi muusika on endiselt peamiselt aeglase tempoga, endiselt kõlab helist välja paljude efektiblokkide kasutamine nii trummidel, kitarridel kui vokaalil. Aga subjektiivsel tasandil võib Sigur Ros kõlada hoopis bussisõiduna Kambodža kruusateedel, sest just seal ma seda viimati kuulasin.
Trilok Gurtu ei ole nende mõtete esilekutsuja. Aga Grazy Saints on üle pika aja minu poolt kuulatav plaat, mis kõlab nagu jazz. Aga mis kõlab nagu jazz? Jazz kõlab nagu muusika, kus suurem osa pillidest tekitavad erineva helikõrgusega helisid ka siis, kui elektrijuhtmed seinast välja tõmmata. Lisaks kostub siin suurel hulgal improvisatsiooni ja pillimängu meisterlikkust. Viimane väljendub pianissimo ja forte kasutamisega, kiire oskusliku mängutehnika esinemisega, nootide kõlale tehniliste kaunistuste lisamisega, tempo ja rütmi vaheldumisega jne.
Selline on jazz minu jaoks.
“Manini” on albumi avapala. Siin kostuv indiapärane ja arusaamatu laulmine silpidel “A(a)-e(e)” on sobilik loo kiirele tempole ja esiletungivale rütmikale. Trilok Gurtu ongi mäletamist mööda ise trummar ja sisse võetud rütmidest, aga sissejuhatus ja kogu ülejäänud album jätavad temast väga vaoshoitud perkussionisti mulje, sest rütmid ei arene kordagi isegi pikema trummisooloni.
Kui “Tilana” kõnnib sama rada avalooga, siis “Ballaad kahele muusikule” heidab pilgu ambientiliku muusika suunas. Kahjuks sisaldab see vähe teemasid, millest tavakuulaja võiks hoobilt kinni haarata ning tundub pigem muusikute improvisatsiooni ja helide tekitamise nautimisega, või Sven Grünbergi loominguna Wikmani poistele. Eriti harjumatuna minu kõrvale kostub siin süntesaator.
“The Other Tune” on vaatamata aeglasele avalöögile loo teises pooles arenemas kiireks ja päris popilikuks mažoorseks palaks. Ka siin on kuulda mitmeid rütmimuutusi, mis üldiselt piirduvad taktide arvuga, mida saab kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Ka siin on kosta elektroonilist heli, kuid ei erista minu kõrv seda selgelt, kas see tuleb klahvpillilt (suure tõenäosusega) või kitarristilt.
“Blessing In Disguise” ei ole plaadi parim lugu, kuid arvatavasti meeldejäävaim. “Manini” pluss oli indiapärase leelotamise sobimine pala olustikuga, siin on aga esimene viis minutit üpris raske seda ära kannatada. Kuid seda enam võimendab see järgnevat (eeldan, et see oli ka Trilok Gurtu poolt nii planeeritud) saksofoni, klaveri ja tšello imelist koosmängu. Nüüd on see hetk, kui subjektiivne hinnang lausa rebib end minust välja ja käsib kirjutada sõna “fantastiline”. Kahjuks kestab “fantastika” ainult kolm minutit, misjärel läheb pala tagasi alguses sisse sõidetud radadele. Kuid need vahepealsed kolm minutit mõjuvad tõesti lummavalt.
Albumi nimi- ning lõpulugu uusi emotsioone esile ei tõsta. “Crazy Saints” on iseenesest huvitav oma süntesaatorite ja klaveri ning vokaali efektidega, kuid jääb oma headuselt “Tillana” kanti. Kuid see ei ole antud kontekstis ka oluline, sest “Manini” ja “Blessing In Disguise” on piisavalt head, et seda plaati ikka ja jälle kuulata. Ja võib juhtuda, et kunagi, kui ma suudan endale selgeks teha muusika headust hindava standardi, siis käesolev album võib muutuda pigem paremaks, sest siin toimub muusikaliselt palju, mida ma praegu kuulen, kuid oma teadmiste juures päris omastada ei suuda.
4,09
allmusic
Selle mõttekäigu najal pean muutma oma sissekannete vormi. Eesmärk ei ole kaotada oma isklik ja tunnetuslik arvamus muusika hindamisel, sest emotsioonidest tulenev subjektiivsus ongi see, mis määrab ära ühe kuulaja jaoks just temale meeldiva heli. Kuid subjektiivsuse märgatav vähenemine võib kaasa tuua positiivselt selle, et aastaid hiljem hinnanguid lugedes arvan ma samamoodi nagu nende kirjutamise hetkel:
Variant 1: Sigur Rosi muusika kõlab justkui lend üle Islandi kauni maastiku;
Variant 2: Sigur Rosi muusika on peamiselt aeglane, kasutusel palju efekte nagu delay ja reverb- nii trummidel, kitarridel kui ka vokaalil.
Kui nüüd neid kahte kirjeldust aastaid hiljem sirvida, siis teise variandi puhul ei olene arusaam loetavast minu hetke tujust ja emotsioonist, vahepeal juurde saadud teadmistest jne. Hinnatud Sigur Rosi muusika on endiselt peamiselt aeglase tempoga, endiselt kõlab helist välja paljude efektiblokkide kasutamine nii trummidel, kitarridel kui vokaalil. Aga subjektiivsel tasandil võib Sigur Ros kõlada hoopis bussisõiduna Kambodža kruusateedel, sest just seal ma seda viimati kuulasin.
Trilok Gurtu ei ole nende mõtete esilekutsuja. Aga Grazy Saints on üle pika aja minu poolt kuulatav plaat, mis kõlab nagu jazz. Aga mis kõlab nagu jazz? Jazz kõlab nagu muusika, kus suurem osa pillidest tekitavad erineva helikõrgusega helisid ka siis, kui elektrijuhtmed seinast välja tõmmata. Lisaks kostub siin suurel hulgal improvisatsiooni ja pillimängu meisterlikkust. Viimane väljendub pianissimo ja forte kasutamisega, kiire oskusliku mängutehnika esinemisega, nootide kõlale tehniliste kaunistuste lisamisega, tempo ja rütmi vaheldumisega jne.
Selline on jazz minu jaoks.
“Manini” on albumi avapala. Siin kostuv indiapärane ja arusaamatu laulmine silpidel “A(a)-e(e)” on sobilik loo kiirele tempole ja esiletungivale rütmikale. Trilok Gurtu ongi mäletamist mööda ise trummar ja sisse võetud rütmidest, aga sissejuhatus ja kogu ülejäänud album jätavad temast väga vaoshoitud perkussionisti mulje, sest rütmid ei arene kordagi isegi pikema trummisooloni.
Kui “Tilana” kõnnib sama rada avalooga, siis “Ballaad kahele muusikule” heidab pilgu ambientiliku muusika suunas. Kahjuks sisaldab see vähe teemasid, millest tavakuulaja võiks hoobilt kinni haarata ning tundub pigem muusikute improvisatsiooni ja helide tekitamise nautimisega, või Sven Grünbergi loominguna Wikmani poistele. Eriti harjumatuna minu kõrvale kostub siin süntesaator.
“The Other Tune” on vaatamata aeglasele avalöögile loo teises pooles arenemas kiireks ja päris popilikuks mažoorseks palaks. Ka siin on kuulda mitmeid rütmimuutusi, mis üldiselt piirduvad taktide arvuga, mida saab kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Ka siin on kosta elektroonilist heli, kuid ei erista minu kõrv seda selgelt, kas see tuleb klahvpillilt (suure tõenäosusega) või kitarristilt.
“Blessing In Disguise” ei ole plaadi parim lugu, kuid arvatavasti meeldejäävaim. “Manini” pluss oli indiapärase leelotamise sobimine pala olustikuga, siin on aga esimene viis minutit üpris raske seda ära kannatada. Kuid seda enam võimendab see järgnevat (eeldan, et see oli ka Trilok Gurtu poolt nii planeeritud) saksofoni, klaveri ja tšello imelist koosmängu. Nüüd on see hetk, kui subjektiivne hinnang lausa rebib end minust välja ja käsib kirjutada sõna “fantastiline”. Kahjuks kestab “fantastika” ainult kolm minutit, misjärel läheb pala tagasi alguses sisse sõidetud radadele. Kuid need vahepealsed kolm minutit mõjuvad tõesti lummavalt.
Albumi nimi- ning lõpulugu uusi emotsioone esile ei tõsta. “Crazy Saints” on iseenesest huvitav oma süntesaatorite ja klaveri ning vokaali efektidega, kuid jääb oma headuselt “Tillana” kanti. Kuid see ei ole antud kontekstis ka oluline, sest “Manini” ja “Blessing In Disguise” on piisavalt head, et seda plaati ikka ja jälle kuulata. Ja võib juhtuda, et kunagi, kui ma suudan endale selgeks teha muusika headust hindava standardi, siis käesolev album võib muutuda pigem paremaks, sest siin toimub muusikaliselt palju, mida ma praegu kuulen, kuid oma teadmiste juures päris omastada ei suuda.
4,09
allmusic
No comments:
Post a Comment