Otsi blogist

Wednesday, March 16, 2011

Thom Yorke - The Eraser (eksperimentaalne rokk)



Selle plaadi peamiseks probleemiks on rõõmsate helide puudus ning liiga lühike kestvus. Iga hinna eest tahaks enam Yorke'i kummitavaid lugusid kuulata, sest ma olen kindel, et siin kõlavad helid moodustavad väikese hulga tema sahtlites vedelevast materjalist. Ja siinkohal järele mõeldes, pean sõnad plaadi esimese miinuse osas tagasi võtma, sest mažoorsete helide ootamine Radioheadi juhtfiguurilt on vist liig, mis liig. 
Kustutaja on vaikselt ja elektrooniliselt kulgev muusika, kus vokaal sulab taustaga ühtseks rohkem kui perfektselt ning süntesaatorid hingavad kuulajaga samas rütmis. 
Plaadi ilmudes olid ootused suured ja Thom tegi seda, mis temalt ootasin ning kuigi nüüd, aastaid hiljem, ei ole albumi mõju enam nii tugev, siis peamised lood lajatavad lagipähe sama võimsalt kui 2006-ndal. Elagu Thom, kes võttis enda õlule tuua kuulajateni need palad, mis Raadiopeas lõpuni viimistlemata jäeti.

4/5


Antony & The Johnsons - Swanlights (?)



Antony Hegarty on vokalist, kes Scott Walkeri, Lennoni, Morrisoni ja Yorke'i kõrval hetkega mu südame on võitnud. Tema vokaalne vibraato toob külmavärinad ihule iga kuulamisega ja seda hindan ma kindlasti positiivseks ilminguks.
Antony loomingu stiili ei ole mõtet määratleda- kohati kergema vokaalse popi poole kalduv, siis stiilselt ja tagasihoidlikult sämpliv ja järgmisel hetkel Björkiga koos duetti laulev ... justkui ümiseks keegi Eluviumi muusikale ... lugude tase on kõrge, ja kolmveerand tundi mööduvad hetkega.
Meeliülendavalt kaunis klaveri, keelpillide ja laulja sümbioos, mis paneb imestama, kui vähe on tegelikult vaja, et luua meeltülendavat muusikat. 
Üldiseks informatsiooniks nii palju, et käesoleva plaadi leidsin ma Chalice'i ehk Jarek-poisi usutlusest Postimehele, kus nimetas selle 2009-nda aasta parimaks albumiks. Ma peaaegu nõustun temaga. 

4,5/5

Soovitan: Swanlights ; Fletta feat. Björk ; The Spirit Was Gone.


Thursday, March 3, 2011

Ruja - Need ei vaata tagasi (rokk)

Need Ei Vaata Tagasi ... Osa 2


"Need ei vaata tagasi" on maraton ühe väga julge ja andeka kodumaise bändi seltsis, ja viie CD-plaadi läbikuulamist sprindiks nimetamine ei tule kindlasti kõne alla. Kuid kogumikust õhkub lausa hirmutav terviklikkus, mille ainuke miinus võib olla lindistuste varieeruv helikvaliteet. 
Muidu on Rujal kõik olemas- trummar, kes ei "mängi Grapsi" vaid annab ansamblile vajaliku toetava rütmi. Kitarr, mis soleerib kord klassikaliselt, vahel jälle kajade maailmas, liikuv bass ning klahv, mis ei vaja Rannapi või Kappeli isikus tutvustamist.
Plaadid on jaotatud erinevatesse ajastustesse ning esile kerkib just Osa. 2 (70-ndate II pool), mis mõnest väikesest tagasilöögist vaatamata on tõeline pärlikee.
Vapustavate lugude nimekiri oleks liialt pikk, kuid "Must lind",  "Dr. Noormann", "Ars Longa", "Noor teab, mis teeb", "Mida me räägime teistest", "Dokumentideta võõras linnas" võiksid olla need palad, mis esialgu Rujat kuulama peaks köitma.

5/5