tUnE-yArDs - Nikki Nack (eksperimentaalne popp)

   

2014. aasta oodatuimad plaadid on minu arvates käesolev Nikki Nack, Nabbuma Ruberband, St. Vincent ning Reality Show (viimane ilmumas septembri teises pooles). Saladuskatteall lisan, et need albumid on kõik naisartistidelt ja põhjus nende eelistamisele lihtne, sest nii tUnE-yArDs, Little Dragon, St. Vincent kui ka Jazmine Sullivan on viimastel aastatel pidevalt kvaliteetset poppmuusikat loonud, mis ei ole üleliia lihtne, paistab silma uute ideede ja heliliste katsetustega ning ei kuulu samas ka väga laia publiku huviorbiiti.

Nikki Nack kõlab kohati kui St. Vincent ("Find a New Way", "Real Thing", "Look Around", "Sink-O", ), Florence + The Machine ("Time of Dark"), Basement Jaxx ("Wait For a Minute") ja üllatab pidevalt. Kindlasti lisab albumile värvi kuuldemäng "Why Do We Dine on the Tots" ja pärismaalaslik leelotamine palas "Rocking Chair". 

Kuna praegu püüan ma muusikat hinnata selle kaasahaaravuse ja palade kui ka lugude tervikust lähtuvalt, siis Nikki Nack on igati silmapaistev nii oma omapärasuse, helide mitmekesisuse kui ka teemade ja harmooniate tõttu.

4,20

 Water Fountain

allmusic

Radiohead - Kid A (eksperimentaalne rokk)

Nüüd on see kestnud mitme kuu jagu. Muusika lihtsalt ei eruta meeli nii nagu see tegi üheksakümnendate lõpust kuni 2013. aasta sügiseni.
Praegune olukord on mõtlemapanev, sest helil on olnud minu teadlikus elus suur roll- kas siis ise muusikat tehes, orkestris trombooni mängides või pea kõikjal Raul Saaremetsa kombel (mitteametlik informatsioon) klapid peas ringi liikudes.

Esimest muutust helimaailmast eemaldumise kohta märkasin tundes, et oma keelebarjääri tõttu ei saa ma adekvaatselt välismaist loomingut hinnata/ omastada. Ja see ei kehti vaid räppmuusika juures, mille puhul on dialekti erinevusest tulenevad häälduse modifitseerimised vahel raskesti mõistetavad isegi üht ja sama keelt kõnelevate inimeste puhul. Pigem häirib konteksti valest tõlgendamisest tuleneda võivad ohud.
Näiteks, kui religioosne inimene on ikkagi Kendrick Lamaar [1] või mida mõtleb The Roots oma sõnadega loos “Tomorrow[2]”? Kindlasti aitab laulusõnade tõlkimine, fännikirja saatmine otse artistile, googeldamine jne., kuid selleks on vaja leida aega. Sellest vaatenurgast on instrumentaalse muusika kuulamine palju lihtsam. Siiski ei pruugi veendunud ateistina Arvo Pärdi kuulamine ka alati arvestada muusiku mõttemalli ja tema lugude suunitluse või mõttega.
Kuid keele mittemõistmisest tulenev probleem ei ole pelgalt vaid religioosne. Amanda Palmeri “Oasis[3]” on üks selline näide, kus mažoorse pala pinnal jutustatakse lugu naisterahvast, kes teeb peale peol toimunud vägistamist abordi. See on üks seesugune näide, kus paaril esimesel korral ei pruugi kuulaja üldse laulu lüürikasse süveneda ning õõtsutab kiirelt jalga pala rõõmsakõlalise kulgemise rütmis.
Outkasti suurepärane “Toilet Tisha[4]” võib jätta kesise inglisekeele oskusega inimesele kohatu mulje, et rõhk on wc potil, kuigi tegelik tegevus toimub hoopis ümber alaealise raseda tütarlapse, kes suures segaduses ning just nimelt wc potil instudes endalt elu võtab.
Eriti keeruliseks läheb aga siis, kui lauldakse millegist hoomamatust. Keeruliseks läheb just seetõttu, et laulu sõnad ei peagi kuulaja jaoks midagi tähendama, ja siis justkui peab, aga me ei tea mida helilooja ise asjast arvab. Mõnes mõttes on muusika kui matemaatika, kus igal helil võiks olla helilooja seisukohast oma eesmärk nagu ruutjuure märgil valemis.
Ja nüüd laulab Radiohead “Yesterday I woke up sucking a lemon”, või Sigur Ros üldse välja mõeldud keeles, paljud räpparid poogivad lüürika voolavuse (flow) nimel muusikasse täiesti arusaamatuid sõnu või sõnade fraase, ning Brian Eno on kordades esitlenud lüürikat pigem ühe osana rütmisekstioonist omastamata sõnadele pinnapealset või sügavamat mõtet. Kuid äkki ei saa ma lihtsalt aru?

See kõik on kokkuvõtvalt üks asi, mis võib hakata vaevama, isegi kui pead muusikat tähtsaks osaks oma elus.

Kuid muusika lüürika mõistmisest tulenevate probleemide kõrval on ka teine ning palju määravam teema, milleni jõudsin tänu asjaolule, et helide kuulamisele kuluv aeg on hakanud pidevalt vähenema ning see tegevus ei ole enam nõnda rahuldust pakkuv, kui mäletan seda minevikust.

Selle mõistmiseni on viinud lihtne matemaatika. Blogi tarvis pean ma tabelit, kuhu lisan kõiki praegu kuulatavaid ja nö. aktiivseid albumeid koos vanade ja kuulatud albumitega. Päris uusi ja vanu albumeid lisandub vaevaliselt, ja iga kord, kui ma kuulatud albumi jälle aktiivseks muudan, et sealt uuesti suursuguseid emotsioone kahmata, siis albumite keskmine hinne kukub märgatavalt.
See võib olla lihtsalt hindamissüsteemi viga, mis ei arvesta esmaste emotsioonide põhjal tehtud hinnangutega, kuid probleem ei ole nii lihtne.
Vanad kukuvad kolinal ning uued tulijad ei saa enam üldse löögile. Kas on siis muusikatööstus muutnud oma suunda minu eelistuste osas? Kas mul ei ole enam piisavat juurdepääsu uuele muusikale? Kas mu eelistused on jalgu jäänud pidevalt muutuva muusikatööstuse suundadele? Isegi, kui nende küsimuste vastus on jaatav, siis see ei anna põhjust kuulata oma vanemaid blogi lemmikuid tundetult ja üha vähem ja vähem. 

Ja siin tulebki mängu küsimus muusika loomuses ja eesmärgis selle vundamentaalsemal tasandil. Jätame siinkohal kõrvale fakti, et muusika ja tööstus esinevad kapitalistlikus majandusmudelis käsikäes ning plaadistatud heliloomingu eesmärk on üldjuhul jõuda võimalikult paljude klientideni ja kombel, et viimased selle eest maksaksid. Sellest on saanud tihti ka muusika headuse hindamise mõõdupuu, sest miski, mis meeldib väga paljudele inimestele peab ometigi hea olema.
Kuid eeldame, et kõik plaadifirmad vaid kasumi ja populaarsuse tasandil ei tegutse ning leidub muusikuid, kes loovad seepärast, et neile loomeprotsess ja helikunst meeldib ja kui selle-eest ka makstakse, siis miks mitte asjaga tegeleda?!
Kuid kus oleme siis siin meie? Kliendid? Tarbijad, need, kes selle hierarhia lõpus kogu kulutatud energia kinni maksavad kulutades ise selleks energiat ja saades vastu helivõnkumise, mille elektriimpulssideks muutmiseks on vaja kulutada veel enam energiat. Ja eriti hulluks läheb asi siis, kui see helivõnkumine meeldib veel nii väga, et see paneb sõitma tuhandeid kilomeetreid festivalidele ning maksma näiteks 2 eurot iga minuti eest kolmveerandtunnisel kontserdil (mida ma tegin Wilco kontserdil Perthis).
Kusjuures ei tohi unustada asjaolu, et peale rasket tööpäeva aitab suure tõenäosusega paremini lõõgastuda vaikus, mitte pikast harjumusest alati helisev valjuhääldi. Kõikide õppeptrotsessidele nagu lugemine, kirjutamine, mõtlemine jne. mõjub taustamuusika pigem protsessi segavalt, sest aju jaoks tähendab muusika töötlemist vajavat lisainfot.
Kuid on võimalus eraldada muusikale spetsiaalselt iga õhtu pool tundi, mille jooksul ei ole ajul midagi muud teha, kui tegeleda helivõnkumise tulemusena tekkivate elektriimpulsside töötlemisega. Ja nüüd küsime küsimuse: miks ei tegele me selle poole tunni asemel hoopis mõne vajaliku võõrkeele õppimisega, raamatu lugemisega, või ei lähe naabrile külla ega otsi vastuseid meid puudutavatele igapäevaküsimustele?
Muusika kui nö. tapeet? Enam ma sellesse ei usu. Suure tõenäosusega on see kahjulik harjumus. Maadlussaalis mängiva kõlakasti positiivne mõju on meelepete, sest kindlasti peab see olema vait, kui toimub uue tehnika õpetus, ja sparrimise ajal peavad ja keskenduvadki treenijad niikuinii oma liikumisele. Kelle jaoks ja mis rolli mängib seal siis muusika?
Jooksmisel kõrvaklappide kuulamine on linnas, spordihallides pigem kahjulik, sest nii ei tajuta ümbruses olevaid ohumärke, mis võivad tulla lähenevatelt autodelt, või sprinteritelt, lisaks kaob võime märgata singaale, mis võivad omada tegevuse juures kasulikku infot (hingeldamisest, jalgade lohistamisest, liigeste ragisemist jne.)
Ka magamistuba koristame või kartuleid koorime suure tõenäosusega kauem just muusikat kuulates. Kuigi me kuulame muusikat, et muuta nauditavamaks mõnd ebameeldivat tegevust, kuid seda kauem me seda tegevust läbi viime. Paradoks.
Ka mõtted muusika kasutamisest kui ühe teraapia vormina ei ole minu isiklikust seisukohast märkimisväärne kasutusala, sest seda saab tõenäoliselt laiendada väga väikesele osale inimkonnast. Traditsiooniliste tsivilisatsioonide jaoks tähendab muusika kindlasti muud kui kaasaegse tsivilisatsiooni esindaja jaoks, ja küsimus võib olla pigem selles, kas mul on usku muusikateraapia mõjule minu enesetunde paremaks muutmisel (lähtun kogemustele, mille sain TLÜ helidisaini lisaerilala “muusikateraapia” läbimisel).
Jah, muusikal on meile mõju, kuid reaalselt tuleneb see harjumusest ja keskkonna mõjutusest, mitte indiviidi erilisusest. Kui mu vennad oleksid mulle eelmise sajandi lõpul Aphex Twini asemel Modern Talkingut lasknud, või Koit Raudsepp oleks Plaidi asemel Kuldseid Linte esitlenud, kuulaksin ma vist senini neid. Kuid minu keha ja vaim arenesid edasi hoopis Kosmos Kontrolli, aga mitte Laseringi suunas. Nii lihtne see ongi.

Omamoodi teema on aga ise musitseerimine või muusikaga kontakti loomine näiteks läbi tantsu. Siin leian ma muusikal kõige enam kasu inimesele kõige laiemas mõistes. Ise pilli meisterdamine või instrumendi mängimine, laulmine ja sõnade välja mõtlemine või teiste sõnade ja viiside esitamine kõlab vähemalt vaimu ja keha arendavalt, isegi kui välja jätta asjaolu, et nõnda tarbime me energiat tegevusele, mis meie energiabilanssi uut energiat tagasi ei too. Või siiski?
Jared Diamond kirjeldab oma raamatus “Why is sex fun” miks isashirvede hiiglaslikud ja kohati isegi ebapraktilised sarved, või lindude lausa ohtlikult kirjud ja võimsad sabasuled neile geenide jätkamise osas kasulikuks osutuvad.
Siin võib olla kasu sees ka heal tantsu-, laulu- või pillimängu oskusel, mis vastassoo esindajale tähendab signaali heast tervisest, sest liigutakse osavalt; kõrgest intellektuaalsest tasemest, sest osatakse pilli mängida; või heast ellujäämise oskusest, sest nende oskuste saavutamiseks on kulutatud palju aega ja energiat, seega on suudetud söök lauale saada kergemini kui neil, kellel kulus kogu aeg töötamisele.
Ja kui läbi musitseerimise või tantsu leitakse endale paariline, siis see ei tähenda vaid geenide jätkamist vaid ka energiahanke jagamist.

Kuid nüüd jääb üle küsida, miks ma nendele tõekspidamistele vaatamata istun laua taga, kõrvaklapid peas ning kuulan Radioheadi “The National Anthemit”?
Ma ei saa Thom Yorki sõnadest aru, kuid kuulen tuttavaid saksofoni ja trompetite helisid, mis muutuvad ühtäkki mänglevalt improviseeerivaks, muutes sellega albumi käekirja esimese kahe pala järel radikaalselt.  Lisaks ei ole “Kid A” teab mis rõõmus album. Siinseid palasid ei sosista ma suure tõenäosusega eales oma armsama kõrva ega tantsi siinsete rütmide järgi.
Miks kirjutan ma selle teksti blogisse, mille isiklikus väärtuses ma kahtlen?

Aga ka sellele on mul kaudne vastus olemas.

Nimelt on teooria, ja väidetavalt ka praktiline tõenduspõhi, et kui inimene kaotab insuldi tagajärjel osa ajust armkoele ja sellega halvatakse näiteks parem kehapool, siis on võimalik aju ümber õpetada uuesti paremat kehapoolt kontrollima, kui alustada treeningut, mis hõlmab tegevusi omased päris imikutele. Õpitakse uuesti roomama, halvatud käega palli veeretama, puuklotse või pliiatseid maast üles võtma ja kasti panema jne.
Ma kohendan seda enese jaoks. Mul ei ole toimunud insulti, kuid miski on justkui eemaldanud mu ajust võime muusikat nautida. Praegu leian vaid põhjuseid miks seda mitte teha. Niisiis, on aeg üles otsida muusika, mis kujundas mu muusikamaitse selliseks nagu on see praegu. Ja Radioheadi album “Kid A” on üks selline.

Ja pean tunnistama, et üle poole aasta pole ma muusikat sedasi nautinud ... kuid küsimused aja parema kasutamise osas see siiski ei lahenda. Eks paistab, mis aeg toob.

4,41

allmusic

1 Sherane AKA Master Splinters Daughter albumilt Good Kid M.A.A.D. City;
2 The Roots albumil “And Then You Shoot Your Cousin”;
3 Amanda Palmer albumil “Who Killed Amanda Palmer?”
4 Outkast albumil “Stankonia”;

Trilo Gurtu - Grazy Saints (jazz)

Kõigepealt paneme ühte patta toidu, filmide ja muusika hindamise, sest need pakatavad subjektiivsusest. Kuidas ka ei pinguta, ei meenu ühtegi universaalset ja tuntud standardit, kuidas hinnata omavahel kahte porgandipirukat, või kahte jazzpala, või kahte komöödiat. Kui üks pirukas on soolasem kui teine, siis mõnele meeldivad magedad ning teisele soolased toidud. Mõni eelistab meist komöödiaid, kus naljad ei ole elulised (silma paistab tugev teatraalsus ning situatsiooni ebareaalsus), teised seesuguseid, kus naljad elust enesest. Ja siis võib öelda keegi, et see muusikapala ei ole hea, sest kasutuses ainult kolm duuri ja teises vahetuvad helistikud iga kaheksa takti tagant, rütm on keeruline ning tunda on kompositsiooni meisterklassi. Kui aga sama järelduseni on võimelised jõudma vähesed, ning enamik inimeste jaoks jääb selline looming pigem arusaamatuks ja tundetuks, kus pala täiel rinnal nautimiseks on vaja ette võtta selle noot ja tunda noodikirja, siis ka siin on erakordselt raske piiritleda “headuse standard”, kuigi see ei tähenda, et see tegelikult olemas ei ole.

Selle mõttekäigu najal pean muutma oma sissekannete vormi. Eesmärk ei ole kaotada oma isklik ja tunnetuslik arvamus muusika hindamisel, sest emotsioonidest tulenev subjektiivsus ongi see, mis määrab ära ühe kuulaja jaoks just temale meeldiva heli. Kuid subjektiivsuse märgatav vähenemine võib kaasa tuua positiivselt selle, et aastaid hiljem hinnanguid lugedes arvan ma samamoodi nagu  nende kirjutamise hetkel:

Variant 1: Sigur Rosi muusika kõlab justkui lend üle Islandi kauni maastiku;

Variant 2: Sigur Rosi muusika on peamiselt aeglane, kasutusel palju efekte nagu delay ja reverb- nii trummidel, kitarridel kui ka vokaalil.

Kui nüüd neid kahte kirjeldust aastaid hiljem sirvida, siis teise variandi puhul ei olene arusaam loetavast minu hetke tujust ja emotsioonist, vahepeal juurde saadud teadmistest jne. Hinnatud Sigur Rosi muusika on endiselt peamiselt aeglase tempoga, endiselt kõlab helist välja paljude efektiblokkide kasutamine nii trummidel, kitarridel kui vokaalil. Aga subjektiivsel tasandil võib Sigur Ros kõlada hoopis bussisõiduna Kambodža kruusateedel, sest just seal ma seda viimati kuulasin.

Trilok Gurtu ei ole nende mõtete esilekutsuja. Aga Grazy Saints on üle pika aja minu poolt kuulatav plaat, mis kõlab nagu jazz. Aga mis kõlab nagu jazz? Jazz kõlab nagu muusika, kus suurem osa pillidest tekitavad erineva helikõrgusega helisid ka siis, kui elektrijuhtmed seinast välja tõmmata. Lisaks kostub siin suurel hulgal improvisatsiooni ja pillimängu meisterlikkust. Viimane väljendub pianissimo ja forte kasutamisega, kiire oskusliku mängutehnika esinemisega, nootide kõlale tehniliste kaunistuste lisamisega, tempo ja rütmi vaheldumisega jne.
Selline on jazz minu jaoks.

“Manini” on albumi avapala. Siin kostuv indiapärane ja arusaamatu laulmine silpidel “A(a)-e(e)” on  sobilik loo kiirele tempole ja esiletungivale rütmikale. Trilok Gurtu ongi mäletamist mööda ise trummar ja sisse võetud rütmidest, aga sissejuhatus ja kogu ülejäänud album jätavad temast väga vaoshoitud perkussionisti mulje, sest rütmid ei arene kordagi isegi pikema trummisooloni.
Kui “Tilana” kõnnib sama rada avalooga, siis “Ballaad kahele muusikule” heidab pilgu ambientiliku muusika suunas. Kahjuks sisaldab see vähe teemasid, millest tavakuulaja võiks hoobilt kinni haarata ning tundub pigem muusikute improvisatsiooni ja helide tekitamise nautimisega, või Sven Grünbergi loominguna Wikmani poistele. Eriti harjumatuna minu kõrvale kostub siin süntesaator.
“The Other Tune” on vaatamata aeglasele avalöögile loo teises pooles arenemas kiireks ja päris popilikuks mažoorseks palaks. Ka siin on kuulda mitmeid rütmimuutusi, mis üldiselt piirduvad taktide arvuga, mida saab kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Ka siin on kosta elektroonilist heli, kuid ei erista minu kõrv seda selgelt, kas see tuleb klahvpillilt (suure tõenäosusega) või kitarristilt.
“Blessing In Disguise” ei ole plaadi parim lugu, kuid arvatavasti meeldejäävaim. “Manini” pluss oli indiapärase leelotamise sobimine pala olustikuga, siin on aga esimene viis minutit üpris raske seda ära kannatada. Kuid seda enam võimendab see järgnevat (eeldan, et see oli ka Trilok Gurtu poolt nii planeeritud) saksofoni, klaveri ja tšello imelist koosmängu. Nüüd on see hetk, kui subjektiivne hinnang lausa rebib end minust välja ja käsib kirjutada sõna “fantastiline”. Kahjuks kestab “fantastika” ainult kolm minutit, misjärel läheb pala tagasi alguses sisse sõidetud radadele. Kuid need vahepealsed kolm minutit mõjuvad tõesti lummavalt.
Albumi nimi- ning lõpulugu uusi emotsioone esile ei tõsta. “Crazy Saints” on iseenesest huvitav oma süntesaatorite ja klaveri ning vokaali efektidega, kuid jääb oma headuselt “Tillana” kanti. Kuid see ei ole antud kontekstis ka oluline, sest “Manini” ja “Blessing In Disguise” on piisavalt head, et seda plaati ikka ja jälle kuulata. Ja võib juhtuda, et kunagi, kui ma suudan endale selgeks teha muusika headust hindava standardi, siis käesolev album võib muutuda pigem paremaks, sest siin toimub muusikaliselt palju, mida ma praegu kuulen, kuid oma teadmiste juures päris omastada ei suuda.

4,09

allmusic