Vahel tundub, et ODB suutis oma “avaliku elu tegelase” perioodil rohkem silma paista pidevate arreteerimistega kui muusikaga. Siinkohal ei ole isegi mõtet rääkida kõigist kahtlustest ja kuulujuttudest, mis mehe kohta lendu on lastud, sest see parimate palade kogumik räägib enda eest- Ol’ Dirty Bastard oli üks maailma omapäraseim räppar, kelle vokaal ja riimiseade olid tema tõeliseks relvaks, mitte need, mis tema pagassis vedelesid. Ja eksivad kõik need inimesed, kes ütlevad, et tema stiiliks oli taustamuusikast ja tempost mööda vaadata, sest tõde on otse vastupidine- Jonesi rütmitunnetus oli täiuslik.
Tavaliselt bestofid ei toimi, The Dirty Story aga lajatab täiega koondades palu ODB Wu-Tangi, soolo ja muudest kõrvalprojektidest. Eriti kõrgelt vuhiseb surematult Project Ya Neck II ehk näide sellest, kuidas gängsterräpp tegelikult kõlama peab.
The Dirty Sory on täiuslik kokkuvõte geeniuse lühikeseks jäänud muusikukarjäärist.
No comments:
Post a Comment