Laurent Garnier - Unreasonable Behaviour (techno)

UB mõjus 2000. aastal kui kuklalask, aasta hiljem kujunes sellest minu nn. jaanipäeva plaat, mida ma kuulasingi ainult kord aastas ja sel päeval ja nii päris mitmel korral. Aga siis tähendas see 365. päeva kõige nauditavamat muusikalist kogemust, sest alkohol, üksindus ja ootusärevus õhtu ees mõjusid enneolematult vabastavalt. 

Laurent Garnier on suutnud seekord technoga teha kõike seda, mida üldse teha annab, sest jalg hakkab tatsuma, muusika agressiivsus ja meeleolu varieerub ja kuulaja, eeldades, et tal on sarnase muusikaga eelnev kogemus, võib olla hetke mõtlemata, sest sellel retkel on kõik ohjad Laurenti käes.

Hiilgav album, mille “viietärnised” on eranditult ideaalsed.

5/5

Soovitan: The Man With The Red Face; Downfall.

The Sound Of The Big Babou

allmusic

Plaid - Not For Threes (IDM)

Aastaks 1997 olid vist kõik võimalikud suunad maailma muusikas läbi proovitud. Not For Threes peegeldab kõike seda, mis Suurbritannias kaheksakümnendate lõpus elektroonilises muusikas toimuma hakkas, kuhu see välja oli jõudnud ning edasi arenes.

Plaidi poisid Ed ja Andy olid aktiivsed kogu see aeg, mil Richard James kujunes IDMi visiitkaardiks, Autechre katsetas kõike kõigega, FSOL eksperimenteeris ambienti ning technoga, Goldie muutis d’n’b-i äkitselt kuulatavaks, The Prodigy hullutas elektroonikaga areenide viisi fänne, Portishead tegi seda ja Massive Attack teist. Kogu see aeg arenes The Black Dog uueks ja kodusemaks Plaidiks. Ükskõik, mis nurga alt ajalugu vaadata, siis selge on see, et The Black Dog kui Plaid eelkäija on maailma alternatiivmuusikale andnud vähemalt sama palju kui kõik eelpool nimetatud hiiglased. Lihtsalt kuulajaskonna mõõde on erinev. Ma ei alavääristaks ka Plaidi, sest oleme ausad, "Milh" ei kõla ega hakka kõlama kui 90-ndate keskel loodud pala. Never.

Kuigi ma isiklikult pean käesolevat albumit teerajajaks Double Figure’ini, siis tervikuna on Not For Threes kindlasti parem. Plaid ei ole seekord piinlikult instrumentaalne. Plaid on hoopis väga meloodiline ja mitmekülgne, kuid loomulikult mitte nii äärmuslikult kui Rest Proof Clockwork, kuigi ka seekord kuuleme helisid kitarrimuusikast, technost, trip-hopist, popist kuni trance’ini.

Mõneti võtab selle albumi kokku kolmeteistkümnes lugu "Lilith", kus Björk, kui kuulsaim Plaidi poiste fänn, teeb ühe oma parima esituse üldse.

5/5

Soovitan: Rakimou, Ol.

allmusic

Boards Of Canada - Music Has The Right To Children (IDM)

Kahtlemata on BOC kõige originaalsem ja omapärasem bänd elektroonilise muusika maailmas. Nende heli on selgelt äratuntav ja teistest erinev, see on ülimalt lihtne, siin ei ole palju detaile, kuid see kooslus on pannud süntesaatorid elama kõige erilisemal moel. 

“An Eagle In Your Mind” on esimene vaikselt sahisevate helide kogum, mis matab kuulaja ebareaalse maailma ebareaalsusega. Midagi ei ole teha, aga seda plaati kuulates  tundub küll, et see on saadetud meile teiselt planeedilt.

“Telephasic Workshop” on selle plaadi tipp, BOCi üks parimaid palasid ja paneb lihtsa sämplimise kõlama kõige erilisema ja ennekuulmatuma võttena muusikaloomes.

“Bocuma” ja “Roygbiv” lõbustavad meid lapselikult ühel teemal ja tõestavad koos “Olsoniga” , et Boards Of Canada tugevus ei ole ainult tuntud palades vaid suures osas terviklikkuses, kus lühikesed ja fantaasiarikkad vahepalad täidavad enneolematult suurt rolli.

Kuigi plaat ei ole päris ideaalne esimesest minutist viimaseni, siis kahtlemata on see võimas verstapost uue põlvkonna “elektroonikutele”, kes kahjuks eemalduvad üha enam ja enam meloodilisusest ning lihtsusest.

4/5

Soovitan: Sixtyten, Aquarius.

allmusic