The Weeknd - House Of Balloons (r’n’b)

Samaaegselt imal ja igav, kuid hästi pakendatud album, millel leiduvad helid on tunduvalt sügavamad kui kuulajale suunatud sõnum. Aga siiski on selline kliinilisus kurnav. Kuulates “What You Need” jääb tunne nagu oleksin sattunud kontserdile, kus ekraanil jooksevad vaid ühed ja nullid ning pean neist ise muusika välja lugema. 

Õnneks on plaadile eksinud paar mõnusat pala, mis meeskuulajale päästerõngana paistavad- omavad rohkem müra ja seepärast saab andeks anda munandeid pigistavale lauljale ja massiliselt kostuvatele nõmedatele sõnadele eesotsas “baby ja girl” ning “money’ga”. “Wicked Games” on plaati ideaalselt ilmestav teos, kus lahe taust rikutakse kohutavate sõnadega. 

Aga kokkuvõttes album, mida saab soovitada plaadina, mida mitte kuulata.

3/5

Soovitan: House Of Balloons.

allmusic

The Field - Looping State of Mind (minimalistlik techno)

Nii mitmekülgset minimalistliku techno pala, nagu The Fieldi "Is This Power", ei ole ma eales kuulnud. Kahtlemata jääb see minimalismi piiresse, kuid nii lennukalt on möödunud kaheksa minutit vist vaid teise sama imelise Vletrmx rütmis. 

Ülejäänud album nii hea ei ole. Ei ole ka paha. Teeb silmad ette enamikele sama stiili pioneeridele ja alustaladele. On suur rõõm tõdeda, et elektrooniline muusika, vanal ja heal kujul, ei ole välja suremas, vaid otsib taassündi ja väljundit ka uue sajandi teisel kümnendil. 

Looping State Of Mind on näide, kuidas vähese arenguga muusika võib kuulajat erutada pikkade ja sarnaste minutite jooksul. Ja see on kunst.

4/5

allmusic

Interstellar Fugitives - Destruction Of Order (techno)

NB! 

1. Käesolev tekst ei õhuta tarbima meelemürke nagu alkohol, tubakas ja muud narkootilised ained. Lugejal on õigus ekslikult tõlgendada teksti autori sõnu eelmainitud ainete propageerimisena, mis ei ole aga vastavuses autori tegelike tõekspidamistega;

2. Villased on ise süüdi, et nad eestis nii kiirelt paljunevad, ühtedel ja samadel pidudel käivad, samamoodi riietuvad ja pealiskaudselt kultuurist ja kunstist räägivad.

Detroidi techno ja minimalistlik techno on kõige igavamad muusikastiilid maailmas. See on nagu meie praegune toidupüramiid, see on miski, ms peaks muutuma, sest 60% rütmi, 30% efekte ja 10% harmooniat enamike puhul ei toimi.

Rütmipõhine muusika keskendub inimese teatud vaimsele seisundile, mõni tembeldab seda transseisundiks, mina üldistades narkojoobeks.

Selles seisundis on inimese erinevad ajupiirkonnad liigse limaerituse tõttu lühises ning me näeme seda, mida kuuleme, kombime seda, mida haistame jne.  Lisaks on meie kehasse suu kaudu tunginud meeletus koguses vedelikku, mis vaatamata intensiivsele diureesile, paratamatult valju ja monotoonse rütmiga kaasa loksuma hakkab. Ja nii oleme näinud mutantide diskodel, erinevatel krahli pidudel ja suursugustel vaibidel hordide kaupa rõõmsaid muusikahuvilisi, kes sellest helimaastikust tegelikult mitte midagi aru ei saa. Tammuvad aga jalalt-jalale, suu kõrvuni peas, villase mütsi tutt siidritopsis ligunemas.

Aga ega muud midagi, kui komm põske ja techno peole maailma kõige fantaasiavaesemate inimeste keskele! 

4/5

Soovitan: Photo-Synthesis, Moon Rays, Cargo Cult (UR-011 aka Suburban Knight), Never (Blak Prezidentz, Produced By Orland Voorn & Mad Mike).

Stereolab - Emperor Tomato Ketchup (eksperimentaalne popp)

Raske on Stereolabi hinnata, kui ei ole elanud mõtleva inimesena 90-ndate aastate rütmis ja hõnguses. Kummaline on mõelda, et enamik eestlastest kuulasid käesoleva plaadi ilmumise aastal Caatrit, Hovery Coverit ning elasid kaasa Modern Talkingu viiendale tulekule. Selles osas müts maha Stereolabi imelise elava elektroonilise muusika ees, mis kõiki märke arvesse võttes, tuksub kassettpleierites edasi peale tuumasõda, järgmist jääaega ja kloonitud Bush’O’bama saja-generatsioonilist valitsemise aega. 

4/5

Soovitan: Cybele’s Reverie, Spark Plug.

allmusic

Tune-Yards - WHO KILL (eksperimentaalne popp)

Ja lõpuks ometi leiame plaadimängijast kaasaegse muusika lauljanna, kelle häälest kostub omapära isikupära kandumisest helikeelde. Ja tulemus on tõeliselt kaasakiskuv. Kahtlemata soosib Tune-Yardsi album ka sellist laulustiili või käib see hoopis vastupidi. Ükskõik, kuidas asjale läheneda, üks on kindel- WHO KILL on väärt seda ümbritsevat tähelepanu. 

Alates “Riotriotist” läheb asi kolme laulu piires eriti heaks, muusika hakkimine ja vägisi huvitavaks efektitamine taandub ning Tune-Yards musitseerib vabamalt, kaasakiskuvamalt ja terviklikumalt. 

Kuigi päris sensatsiooni ei sünni, siis korraliku annuse positiivset emotsiooni peaks siit plaadilt küll saama.

4/5

allmusic

Bizness

Doorstep

The Antlers - Burst Apart (popp)

The Antlers on emo-popp. Raske on leida mažoorseid helisid ja kui mõni isegi kõrvu jääb, siis selle emotsioonid on kahtlaselt allasurutud. Tundub, et bändi liikmed musitseerivad peamiselt elutoas, kallim ja laps kõrval magamas, sest pehmemat helimaastikku on keeruline ette kujutada. 

Albumi nimi- laiali paiskuma- ei sobi sellisele vaoshoitud ja vaiksele muusikale kohe mitte üldse, sest terviklikumat plaati on raske ette kujutada. 

Burst Apart on raske kuulamine ja sisuga tutvumiseks peab aja tõsiselt maha võtma ja keskenduma ilma segavate faktorite nagu televiisori ja sõpradeta või naisega. Aga selge on see, et album väärib igat, sellele pühendatud, minutit.

4/5

Soovitan: French Exit, No Widows, Rolled Together.

allmusic

Air - 10,000 Hz Legend (ekperimentaalne popp)

Paremini ei oleks saanud Air oma 2001. aasta albumit alustada, reastades kohe algusesse järjestikku kolm väga tähelepanuväärset pala oma repertuaarist. 

“Electronic Performers” on esimene sellest triloogiast ja annab oma väheste sõnadega mõista, miks õhu-poisid sellist muusikat loovad “We search new programs for your pleasure.” Minule mõjub selline aphextwinilik sõnum väga arusaadavalt.

“How Does It Make You Feel” võib olla skisofreeniline ja naiivne, kuid see ei vähenda pala võimet mõjuda nii kummastavalt nagu ta seda teeb. Vaikne, kummitav ja salapärane ja kindlasti Airi eredamaid kivikesi. 

“Radio #1” on selle plaadi vaieldamatu hitt, kuid pinge püsib tabavalt kauni ja meeldejääva meloodia seltsis kenasti neli ja pool minutit välja. 

Jah, tunnistan, et edasistesse paladesse ei puhu algusega sarnast elu sisse isegi Becki piiritu geniaalsus ja vokaal, kuid tembeldada seda plaati keskmiseks on tõeline patt, väär ja arusaamatu tegu. 

10,000 Hz legend oli viimane plaat, mis märkis Airi, kui peavoolust erineva suunaga poppikoonide triumfi. Peale seda on neilt poistelt vaid üks tume ja viljatu maa.

4/5

allmusic

How Does It Make You Feel

Radio #1

Leila - Blood, Looms And Blooms (eksperimentaalne popp)

Leila on IDM-i kuninganna, ainuke selle stiili aktiivne esindaja. Leila on haibitud ja ülistatud orb, kes vaatamata kurvale minevikule oskab oma ideid realiseerida ja luua väga vaheldusrikast helimaastikku, mis on kohati hirmutavalt sügav ja masendav. Terve album kulgeb justkui mäkke ronimisega, kus "Mollie" avab seikleja silmad eesmärgi poole ning "Norwegian Wood" märgib tippu jõudmist, sellele järgnev kulgeb emotsioonide lahtumise rütmis kuni võiduka lõpuni. 

Blood, Looms And Blooms on Warpi viimaste aastate üks parimaid üllitisi ja Leila poolt kõige terviklikum plaat. 

4/5

Soovitan: Mettle, Deflect, Young Ones.

allmusic

Little Dragon - Little Dragon (elektrooniline popp)

Vist häirib mind jällegi see kliiniline puhtus, mis Väikese Draakoni albumit algusest lõpuni saadab. Elekter on hea küll, kuid miski võiks ju vahel ka kõrva kriipida, miski, mis viitab, et instrumendid ei ole 100% arvuti. 

Kuid kõik ülejäänu on siin albumil lihtsalt imeline. Rohkem puhast õhku, päikest, rohelisi niite ning sinist taevast ei ole võimalik muusikasse panna. See plaat on tõeliselt eriline, ja ennekuulmatu- justkui inimesed naudiksid musitseerimist ja helide loomist. Ja ainult sellisest suhtumisest saabki välja kasvada “After The Rain” või Autechre/Pastaca/Väikese Draakoni ristsugutis “Stormy Weather”. 

4.5/5

Soovitan:Constant Suprises, Test.

allmusic

Twice

After The Rain

Lamb - Fear of Fours (eksperimentaalne popp)

Lambi mõjutus võib alternatiivsele muusikale olla palju suurem, kui arvatagi oskame. Nii detailselt suutis end 90-ndate lõpus produtseerida vaid Massive Attack, kuid Talleke on tunduvalt vabam ja piiritum. Siinkohal meenub veel Stereolab, kuid Lamb on populaarsele muusikale sammuke lähemal.

Fear of Foursi iseloomustavad kõige paremini kontrabass ning huvitava ninahäälega vokalist. See, et muusika kandub pisarsilmes popivõtmes läbi jazzi ja kammermuusika kuni d’n’b-ni ei olegi nii oluline. Oluline on see, et albumil on kolm niivõrd hea pala kui “Little Things”, “B Line” ja “Bonfire”. Viimane neist on selle plaadi tipp. Selle võimsus ei avaldu üllatustes, kõik on vaoshoitud, kontrabass annab endast märku harvadel juhtudel, kuid siis täiega. Kõlavad lihtne trumm ning viiulid, kuid kokkuvõttes on see ikkagi väga eriline pala. 

Fear of Foursil ei ole aga pakkuda ainult ennist nimetatud lood. “Ear Parcel” omab lahedaid improvisatsiooni tunnuseid, kusjuures nüüd on võimalik lisaks bassile nautida ka trompeti hullamist noodiridel.

“Alien” sarnaneb väga Krusti heliloomingule. Ja võta näpust, kes keda meenutab?!

Ja kui album kokku võtta, siis “Five” oleks pidanud selle plaadi lõpetama. 

4/5

allmusic

B Line