Beck - Mellow Gold (rokk)

Mellow Goldi avastamine oli omal ajal šokk, sest pala nimega Luuser oli teada ja tuntud, kuid sealt samm Becki ülejäänud repertuaarini oli pikk. Nõnda kuskil põhikooli lõpuklasside või gümnaasiumi alguse kanti ma sellele plaadile küüned taha sain. Õnneks.

Beck on vaieldamatult geniaalne inimene, meenutab Weeni vennakesi- vaimukas, musikaalne, üllatav, tulvil energiast ja ajast ees.

Kuigi peale käesolevat albumit tuli Beck välja küpsemate ja tunduvalt terviklikemate plaatidega, siis Mellow Gold jääb kindlasti üheks kiiksuga popmuusika sensatsiooniks inimkonna aegade lõpuni.

4/5

Soovitan: Truckdrivin' Neighbors Downstairs; Blackhole.

allmusic

Planningtorock - W (barokk rokk :)

Just seda ma lõppevasse suvesse vajasin. Laulja, kelle sugu ei ole häälest tuntav. Muusika, kus akustika vaheldub elektroonikaga ning verbaalsus kohati küll domineerib, kuid esineb peamiselt võrdse osana kogu kompotist. Kuigi tundub, et ka viiulid, tšellod ja muud keel- ning puhkpillid kõlavad enamjaolt süntesaatori tekitatuna, siis annavad need muusikale juurde huvitava meki. Ja seda paremini kõlab palas “The One” saksofoni soolo. Külmavärinad. 

Sellist plaati oleks soovinud kuulda Sparksilt- popp, ilus ja erudeeritud. Planningtorock on saanud hakkama 2011. aasta parima plaadiga ning jagab seda tiitlit koos St. Vincenti Strange Mercyga. Tubli.

4,5/5

allmusic

Melba Moore - A Lot Of Love (pop)

Miks sellist muusikat tehakse, miks ma seda plaati kuulasin ja kust kohast ma selle sain? Kindlasti võib palju halvemat muusikat luua, kuid see siin kõlab liialt emotsioonitult. Nagu oleks muusikul kästud laulda. Ja eks ta siis laulab, teadagi millest ja mil moel. Armastus ja tunded ei ole kõikvõimsad, mitte alati.

2,5/5

allmusic

Goldfrapp - Felt Mountain (?)

Goldfrapp on koos Planningtorocki ja Little Screamiga selle aasta suurimad üllatajad. Vähemalt naismuusikute seas. “Felt Mountain” on midagi uskumatut. “First Head” oli otsekohene disko, siin istume aga suitsuses öölokaalis ning meile esineb pimedas lavanurgas kaunis õhtukleidis daam. Kuid ta ei laula vaid sosistab ja kuulajad on vakka, sest ka liigselt uljas veinisööm kostuks üle lauljanna hääle, ja viiulite, tšello, kontrabassi ... ning lummava elektroonika.

Ja nii peaaegu nelikümmend minutit lakkamatut üllatust ja stiilsust, mis on vaieldamatult huvitav, erakordne ja kordumatu kogemus. Ja kuidagi ei saa alahinnata fakti, et seekord alustasin ma plaadi kuulamist selge ootusega positiivse tulemuse järele. Ja kõik ootused said täidetud kuhjaga.

Au ja kiitus ka Mute'ile, kes alati julgete projektidega silma paistab.

4/5

Soovitan: Lovely Head; Pilots; Felt Mountain; Oompa Radar; Utopia.

allmusic

Billy Bragg & Wilco - Mermaid Aveneu (bluus)

Põhja-Ameerikas tegi see plaat vist piisavalt kära, et hiljem järg lindistada. Külmale põhjamaa inimesele on selline kantri-bluus-rokk natuke keeruline seedida, kuid kui veidi fantaasiat kasutada, saab täitsa aru, et kui mure südamel, siis pisike viski hingele ning viisijupi ülesvõtmine, ei pruugi halb idee olla. Mermaid Aveneu on vaikne ja huvitav ajaviide Wilco austajatele ja rahulikele, kamina ees jalgu soojendavatele, inimestele, sest  plaadil kõlavad emotsioonid sobivad saatma nii rõõmsat kui kurba tuju. 

4/5

Soovitan: California Stars; Way Over Yonder In The MinorKey; Ingrid Bergman. 

allmusic

Gorillaz - Demon Days (eksperimentalne pop)

Gorillazi Demon Days ja Gnarles Barkley St. Elsewhere’i vahele võib tuua palju paralleele nagu kattuvad muusikud, sarnane stiil, feeling ning publiku ja kriitikute poolne ülistamine. Mina ei ole tavapärane publik ja kindlasti mitte kriitik, sest pean käesolevat plaati teisest peajagu paremaks. Põhjusena toon palade väljapeetuma ülesehituse ja plaadi kui terviku parema toimimise. St. Elsewhere ei lase kuulajal hingata, Demon Days võimaldab rahulike palade ajal, nagu “O Green World”, õhku ahmida ning vaikselt albumi heade omaduste üle mõtiskleda. Siin on vähem lärmi ja liikumist, kuid ei saa öelda, et puuduks vajalik power või toimuksk vähem nagu tõestab “Dirty Harry.” 

Kui selline asi nagu alternatiivse poppmuusika on olemas, siis Demon Days on selle lipulaev.

4/5

Soovitan: DARE.

allmusic

Ty - Upwards (hip-hop)

Ty ei tee sellel plaadil mitte midagi senikuulmatut. Kõik käib sõnad-refrään-sõnad liinil ning ausalt öeldes on see igav. Isegi Ty huvitav helide valik, hea hääl ning muusika mahe feeling ei lase andestada üldjoontes igavatele paladele. Klassikaline räpp sobib gigantidele nagu Wu-Tang Clan ja Tribe Called Quest. 

Upwards on plaat, millelt kaasa võtta mõned palad, aga tolmu koguma jätta paljud. 

3,5/5

Soovitan: Ha Ha; Wait a Minute.

allmusic

Air - Pocket Symhony (popp)

Airi muutumine elektro-akustiliseks, kitarri ja orkestri keelpillide saatel laulmiseks ja mõtisklemiseks, on võimalikest arengutest kõige jubedam. Ei aita siin ka detailne produktsioon ja master, sest kui ikka ideed ei ole, siis ei päästa seda miski.

Tundub, et Õhk on ajaga saastunud. Kurb tõsiasi.

3/5

allmusic

Cannibal Ox - The Cold Vein (hip-hop)

See tundub esialgu liiga eriline, et tõsi olla. Gängsterite hip-hop, mis on ühtaegu südamlik ja ilus, musikaalselt mitmekülgne ja kõige selle tipuks sotsiaalselt aus.

Käesoleva album ei ole läbivalt täiuslik, kuid mitte ükski hip-hop album ei ole mind aastast aastasse nii palju kummitanud. Tervikuna mõjub plaat väga tugevalt.

The Cold Vein sobib El-P arenguteele ideaalselt- kaks aastat peale eriskummalist “Little Johnny From The Hospital”, aasta enne monotoonset “Fantastic Damaget” ja kuus aastat enne kõikide eelnevate plaatide tugevaid külgi sisaldavat “I’ll Sleep When You’re Dead’i.” Nüüd on hea tagasi vaadata ning El Producto arengut jälgida. 

Nii kumab plaat meeletult võimukate rütmide ning harmooniate rütmis ja albumi ilusaimad palad kuuluvad vaieldamatult räppmuusika kullafondi sama kaljukindlalt kui ükskõik missuguse eelneva, oleva või tuleva räppartisti looming. The Cold Vein on muutub ajaga aina paremaks ning on tulnud, et jaada.

4,5/5

Soovitan: Iron Galaxy;  F-Word; Ridiculoid; Pigeons; Scream Phoenix.

allmusic

Sparks - Kimono My House (glam-rokk)

Üks minu kindel lemmik juba aastaid. Millegi pärast sobib selline muusika lohutuseks imehästi, teades, et alla kaheteistkümne tunni on jäänud ekideni stardini, kus ma 5000m jooksen. Jah, nagu valatult. Sparksi tekstid on vaimukad ja huvitavad. Muusika meloodiline. Mida rohkem ma praegu vajan? Ahjaa, und. 

“Head ööd.”

4,5/5

Soovitan: Here in Heaven ja muidugi imeline "This Town Ain't Enough For The Both Of Us"

allmusic