Just seda ma lõppevasse suvesse vajasin. Laulja, kelle sugu ei ole häälest tuntav. Muusika, kus akustika vaheldub elektroonikaga ning verbaalsus kohati küll domineerib, kuid esineb peamiselt võrdse osana kogu kompotist. Kuigi tundub, et ka viiulid, tšellod ja muud keel- ning puhkpillid kõlavad enamjaolt süntesaatori tekitatuna, siis annavad need muusikale juurde huvitava meki. Ja seda paremini kõlab palas “The One” saksofoni soolo. Külmavärinad.
Sellist plaati oleks soovinud kuulda Sparksilt- popp, ilus ja erudeeritud. Planningtorock on saanud hakkama 2011. aasta parima plaadiga ning jagab seda tiitlit koos St. Vincenti Strange Mercyga. Tubli.
4,5/5
No comments:
Post a Comment