Goldfrapp - Head First (pop)

Pidasin Goldfrappi alati üheks emo-naiseks, kes kitarril öölokaalides duure tinistab ja seepärast oli kostuv sündipopp paras kultuurišokk. Üllatuseks kõlab Goldfrapp isegi huvitavamalt kui Kylie Minogue. Ja kui avalugu on hea, siis “Believer” paneb tantsima isegi Jürisalu tammepaku tema maakodus, mis nädalavahetusel muistsete egiptlaste kiviliigutamise tehnikaga kuuri kuivama sai veetud.

Albumi positiivne osa piirdub aga kahjuks albumi esimese kolme ja päris viimase looga. Nende põhjal võiks isegi väita, et roki erinevad suunad ei ole ainukesed kuulamist väärivad muusikavormid. Kahjuks ülejäänud album samal rajal käia ei õnnestu, kuid mahavisatud ajaks Head Firstiga tutvumist kindlasti pidada ei saa.

3,63

Soovitan: Rocket; Alive.

allmusic

Gnarls Barkley - St. Elsewhere (popp)

St. Elsewhere jõudis teha märkimisväärse lennu albumi- ning singlimüügiedetabelites üle kogu maailma ning jõudis “Crazy’iga” suurriikides positsioonile nr. 1. See on omakorda märkimisväärne tulemus ühele palale selliselt plaadilt. Plaadilt, mis on popp teoreetiliselt. Sama meinstriim kui Radiohead. Kõik on olemas, mis Justin Timberlakel, aga seletamatu kiiks muudab käesoleva plaadi tervikuna eriliseks. 

Natukene liialt energiat, natuke liialt kriiskav on St. Elsewhere ning seepärast ei saa ma seda öösel enne magamaminekut kuulata. Nõnda on ta lihtsalt üks hea plaat pärliga, mille nimeks “Who Cares.”

4/5

allmusic

Plaid - Spokes (IDM)

Plaidil oli kaks varianti, kas muutuda muusikaliselt paindlikumaks ja elavamaks või matematiseeruda. Juhtus viimane. “Double Figure’iga” lükati vaikselt kivi veerema, remikside kogumikuga “Parts In The Post” anti hagu juurde ja järgmine samm oligi “Spokes.”

See viimane samm ei ole just kõige õnnestunum. Plaid on hakanud äkitselt kellegagi sarnanema. Palade algideed ei ole enam muusikast selgesti eristuvad. Keset plaati oleme äkitselt ümbritsetud industriaalsest tiksuvast rütmide plärinast, mis kõlab kõike muud kui plaidilikult.

Õnneks algab album sama vapustavalt, kui lõppeb ja seepärast ei pea tervikut väga maha materdama. Kuid tõrvatilk on meepotti langenud. 

4/5

allmusic

Hudson Mohawke - Butter (IDM)

Tuulisel reede õhtul, mil meedia mitmendat päeva peamiselt alkoholiaktsiisi üllatustõusust vatrab, on hea kainena Hudson Mohawke’i kuulata. Ja kuigi artist pakub albumil vaid ühe, kõrgemail tasemel meeli erutava pala, siis on seda hullumaja ikka mõnus kuulata. “ZOo00OOm” kõlab kui Timbaland, “Acoustic Lady” kui BOC ning “Rising 5” eheda näitena Hudsoni oskusest kõlada kellegi moodi jäädes täielikult iseendaks. 

Taavi kutsub taolist muusikat future hip-hopiks, kuigi see siin on palju mažoorsem ja tempokam. Elektrooniline ja omapärane. Fiiling on black ja paneb jala tatsuma küll. Äkki on tegemist hoopis selle õige IDM-ga- intelligentse ning kohati tõesti tantsulise muusikaga. 

Warpi viimase aja üks huvitavamaid üllitisi ja loodan, et plaadifirma suudab lõpuks mõne muusikahakatise ka teist plaati välja andma innustada. Näiteks sedasama Hudsonit.

3,5/5


Soovitan: Fruit Touch.

allmusic