Plaidil oli kaks varianti, kas muutuda muusikaliselt paindlikumaks ja elavamaks või matematiseeruda. Juhtus viimane. “Double Figure’iga” lükati vaikselt kivi veerema, remikside kogumikuga “Parts In The Post” anti hagu juurde ja järgmine samm oligi “Spokes.”
See viimane samm ei ole just kõige õnnestunum. Plaid on hakanud äkitselt kellegagi sarnanema. Palade algideed ei ole enam muusikast selgesti eristuvad. Keset plaati oleme äkitselt ümbritsetud industriaalsest tiksuvast rütmide plärinast, mis kõlab kõike muud kui plaidilikult.
Õnneks algab album sama vapustavalt, kui lõppeb ja seepärast ei pea tervikut väga maha materdama. Kuid tõrvatilk on meepotti langenud.
4/5
No comments:
Post a Comment