Vaiko Eplik - 3 (ekpserimentaalne rokk)

2008

Tundub, et Vaiko puhastab igat plaati üha enam kahinatest ja kõik liigub akadeemilise kliinilisuse poole. Samas on jäänud temale omane kosmose hõngus ning tunne nagu tahaks muusik näidata, et verbaalne osa ei ole kõige tähtsam ning muudab selle mahedaks ja vaikseks osaks tervikus. 

Kolmas ei ole midagi vähemat või rohkemat kui kaks esimest. Ja see teeb sellest järjekordse meitriteose. Ma iskiklikult tunnetan, et erinevalt Chalice'ist ei ole Vaikol probleeme inspiratsiooniga ning tal on hiiglaslik varu eplikulist muusikat lauasahtlis ootamas. Te ei leia siit jalustrabavalt uut, kõik on jalustrabavalt vana.

Ja kui tõsta esile mõnd pala, siis asetaks rõhu avaloo rütmile, sebastiani meloodilisusele ja libahundi intiimsusele. Need lood lihtsalt kerkivad esile teiste eksperimentaalsete suurteoste seas Vaiko muusikas.

4,5/5

Soovitan: Ma olin teismeline libahunt.

Kosmoseodüsseia

 

 

discogs

 

Vaiko Eplik - Vaiko Eplik ja Eliit 1 (eksperimentaalne rokk)

 

Esimene tuli, nägi ja võitis. Peamiselt peab siin rääkima südametest. Uudne popp, alternatiivne, vaimukas, ülemeelik ... oli sündinud nn. vaiko-saund.

Lühidalt supernoovadest oli plaadi avalugu ja püsib aastaid hiljemgi Vaiko parimate lugude nimistu esirinnas. See instrumentaalne pala voolab ja areneb meeliülendava süntesaatori sooloni, mis Epliku repertuaaris on üks erakordne juhtum- ta lihtsalt ei salvesta improviseeringuid albumitele vaid katsetab neid laval ning kahjuks tihti ebaõnnestunult. 

"Pihtas/põhjas" kannab kuulajani artisti huumorimeelt.

"Pedajas" kõlab justkui ülemeelik Olav Ehala.

"Kosk" esindab Vaikot kui poppmuusika hiiglast.

"Sonetiga" sulpsab helilooja läbi kirjandusklassika sügavale elektroonikasse ning ettekujutuse viljade noppimine kulgeb perfektselt oma nime järgi sürrealismis.

Vaiko Eplik on väga andekas mees ja eks ole käesolev album ka selle kinnituseks. Eesti muusika lähiajaloo firmamärk.

4,5/5

Soovitan: Pihtas/põhjas,  Kosk.

discogs

Veto - Everything Is Amplified (eksperimentaalne rokk)

Sony alla kolinud bänd meenutab kohati Radioheadi, kuid on palju jõulisem. Solist, Troels Abrahamsen, kõlab vanas heas ja loomulikus hääle registris meeldivalt. Trumm on mõnusalt massiivne ja lõigutud, taustad täis perfektselt tasakaalus süntesaatorit ja kitarre ja mis peamine, meloodia, just see muusika osa, mis lihtsurelikku erutab, on väga ilus. Ja loomulikult ei tee taani muusikutele liiga nende uus avastus- klaver, mis sobib siia nagu valatult.

Huvitav, et selline stiil üldse nii suure plaadifirma tähelepanu on võitnud. Siia ei ole kuuldusi Veto tegemistest küll läbi ühegi meedia vormi jõudnud või ei ole ma piisavalt tähelepanelik. 

Fakt on aga see, et V on verbaalselt ja harmooniliselt populaarne muusika, kuid ülesehituselt ja saundilt risti vastupidi alternatiivne. Summa summaarum on see üks lahedamaid kompotte praeguses popmuusikas ja Veto üks märkimisväärsemaid aastast aastasse ühtlaselt head muusikat tootev grupp.

4/5

Soovitan: Already Ready; Am I Awake Or Should I Wake Up ; Popular Concussion.

allmusic

Weekend Guitar Trio - 3 On 1 (eksperimentaalne muusika)

Peiksi Eesti muusika kollektsiooni läbikuulamine on täies hoos. Ja esimesed teosed on olnud väärt iga nendega veedetud minutit. 

3 On 1 ilmus juba 1997. aastal ning järjekordne tõdemus ja kurbus, et alles nii hilja küüned selle albumini küündisid. Kui välja arvata kaks läbi ja lõhki eksperimendina ja improvisatsioonina kõlavat pala, siis on see plaat tõeline mustikas. Kuigi ka need kaks võivad kõlada kontserdil väga hästi, kuid mina lähtun kuuldavast.

Kuid kuulata ja süveneda on siin palju. Lonnie- selliste biitide esinemist võis kodumaises muusikas otsida tikutulega. Bad News, Good News- sellist kandilist luupimist võis otsida siinmail kindlasti nagu nõela heina kuhjast. Setu Itk on heli ühele klassikalisele eesti filmile, kus surm, higi ja pisarad käivad käsikäes igapäeva raske tööga. Deep C aga annab mõista, kui palju võib välja pigistada mitte millestki. 

Muusika seinast seina ja ilma piirideta, kusjuures sellelt plaadilt ei saa kuulaja teada, kas kitarristid Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ja Mart Soo oskavad pilli mängida. Vot selline asi anti välja Eesti Raadio poolt neljateistkümne aasta eest. 

4/5

allmusic

Lenna - Lenna (pop)

Lenna/Eplikul oleks piisanud Rapunzelist ja Kogu Tõde Jüriööst, kuid nad lisasid ka Tormi, mis muudab niigi hea poppalbumi veel paremaks. Kahjuks on siinne muusika aga liialt tormiliselt eplikuline ja ideaalsest kooslusest puuduvad palad, mis tooksid paremini esile lauljanna lauluoskuse ja isikupära. Piisaks kasvõi ühest vaiksest ballaadist. Piisaks duetist Vaiko endaga, kasvõi laulduna Lenna köögis. Ja nii jääb õhku küsimus: mis muusikat looks Lenna?

4,33

Soovitan: Musta pori näkku ; Tigedad liblikad ; Torm. 

discogs

Love - Forever Changes (rokk)

Minu jaoks ületab Armastuse album kõiki teisi 60-ndate hiiglasi k.a. The Beatlesit või TUSOA-t. Erinevalt  viimati nimetatutest suudab Love ühendada oma muusikat kauniks tervikuks läbi albumi nii taseme kui ka temaatika poolest. Love'il ei ole hitte ja album kulgeb algusest lõpuni sujuvalt ja vaikselt, nii  umbes välkkiirusel.

Kui mõelda, mida võiks heast muusikast oodata, siis suure tõenäosusega leiate selle ka siit. Vabandust, aga Love'i kolmandat kauamängivat saab vaid kiita. Klassika!

4,5/5

Soovitan: A House Is Not A Motel ; The Good Humour Man ... .

allmusic

Adam Ant - The Essential Adam Ant (pop rokk)

2003

Sipelga Adamist ei saanud iialgi superstaari, kuid tema muusika ei ole midagi vähem, kui neil, kes selle staatuse saavutasid. Adam musitseerib nagu kõige popilikum ja rõõmsam Brian Eno, Talking Heads ja lisada sinna veel veidi poppi. Lisaks räpib Adam nagu Beastie Boys palas “Ant Rap”. 

Adam on vaimukas, tal on omapärane distorted kitarri saundi eelistus ning rütmid on eht enolikud. Tema vokaal on nauditav, omapärane ning ta ei peljanud seda kasutada. Ja Adami pophitid, mis kunagi edetabelites tippu ei jõudnud, on tõesti head, eesotsas Antmusicu ja Prince Charminguga. Kuid see on juba isiklik arvamus.

Hea tuju muusikat tegi see sipelginimene.


4/5


Soovitan: Antmusic ; Antrap ; Stand and Deliver.


allmusic

Kelis - Wanderland (R&B)

Kui mõni plaat on üles ehitatud ühele heale ideele ja veab algusest lõpuni kenasti välja, siis Wanderland pulbitseb Kelis/Neptunes loomesähvatustest, mis ei vii aga kuulajat kuhugi. Ohtralt arvutis laotud klotse, mis laotud masinlikult robustselt. Tundub, et Kelis isegi ei püüa midagi parandada, sest tema vokaal ei küündi kuulajani ning tekstid on mannetult labased. Lisaks sööb Neptunesi produktsioon ära niigi vähese osa Kelisi isiksusest. Vahel tundub, et Neptuuni kolmikule ei makstud piisavalt või jäi neil ajast puudu, et muusikale enne poelettidele jõudmist viimane lihv anda. Fakt on ka see, et peagi ilmus N.E.R.D.-il  debüütalbum. Huvitav kokkusattumus.

Tühi tunne jääb plaadist, millel ülekaalus geniaalsed poolikud teemad. 

3,5/5

Soovitan: Young, Fresh and New ; Flashback ; Shooting Stars. 

allmusic