Sony alla kolinud bänd meenutab kohati Radioheadi, kuid on palju jõulisem. Solist, Troels Abrahamsen, kõlab vanas heas ja loomulikus hääle registris meeldivalt. Trumm on mõnusalt massiivne ja lõigutud, taustad täis perfektselt tasakaalus süntesaatorit ja kitarre ja mis peamine, meloodia, just see muusika osa, mis lihtsurelikku erutab, on väga ilus. Ja loomulikult ei tee taani muusikutele liiga nende uus avastus- klaver, mis sobib siia nagu valatult.
Huvitav, et selline stiil üldse nii suure plaadifirma tähelepanu on võitnud. Siia ei ole kuuldusi Veto tegemistest küll läbi ühegi meedia vormi jõudnud või ei ole ma piisavalt tähelepanelik.
Fakt on aga see, et V on verbaalselt ja harmooniliselt populaarne muusika, kuid ülesehituselt ja saundilt risti vastupidi alternatiivne. Summa summaarum on see üks lahedamaid kompotte praeguses popmuusikas ja Veto üks märkimisväärsemaid aastast aastasse ühtlaselt head muusikat tootev grupp.
4/5
No comments:
Post a Comment