David Bowie - Low (eksperimentaalne rokk)

Ma ei ole ainuke, keda Bowie ja teda ümbritsev aura hämmastab. "Low" on hea näide selgest seebiveest- palju ambienti ning nihestunud popp-rokki, rohkem instrumentaalset kui vokaalset muusikat. Plaat on äärmiselt vaheldusrikas ja suure tõenäosusega paljudele raskesti seeditav, sest päris tervikut sellest ei tekigi.

Pea terve album on tehtud koostöös Brian Enoga ning erakordselt keeruline on mõista, kus läheb piir viimati mainitud ja Bowie loomingu vahel. Olles suhteliselt suur Eno muusika austaja, tundub käesolev plaat kohati temale kuuluv ning David kaasataks laulma vaid vajalikke vokaalseid osi. 

Ma isiklikult ei toeta sellist produtseerimist. Tunnistan, et Eno oli tõesti 70-ndatel vitaalne, kuid praegu tundub tema käekiri liialt äratuntav, nii nagu me teame Timbalandi, Neptunesi või kasvõi Vaiko Epliku näiteid. Aga kes olen mina seda otsustama, eriti arvestades, et mind ei olnud Low ilmumise ajal veel sündinudki. Kuid seda enam ootaksin ma laulja panust, tema vokaalse meisterlikkuse avaldumist väljendusrohkuse ja monotoonsuse varieerimisega, nii nagu ta on seda alati teinud. Nii nagu muudab Bowie hääl imeliseks plaadi viimase pala ja tõmbab otsad kokku kõige ilusamal viisil üldse. Seda oleksin ma rohkem oodanud.

David Bowie "Low" on eksperimentaalse populaarse muusika musternäidis.

4/5

Soovitan: Speed of Life ; Always Crashing in the Same Car ; Be My Wife ; Subterraneans .

allmusic