Benoit Pioulard - Precis

Precise avalugu jätab kavalasti lahti kõik otsad plaadi edasise kulgemise osas. Albumist arusaamine on järjekordne kõva pähkel, sest Benoit segab kaootiliselt imeilusat poppmuusikat ambienti ja monotoonsusega. Esmapilgul mitte midagi ütlev plaat kergitab korduva kuulamise järel tasapisi saladuse loori ning avalduv on täiesti ilus ja väärib tähelepanu. Akustilise kitarri, pillide kaja, elektroonilise keskkonna helide ning vaikselt ümiseva Benoit'i hääl moodustavad kokkuvõtvalt laheda koosluse. 

Kummalisel moel on Precise'i tugevaimad palad instrumentaalsed- Moth Wings, Coup de Foudre ja R Coloring kõlavad kui Eluviumi parimad ambienti palad. Vaikne, minoorne ja huvitav kuulamine.

4/5

Soovitan: Patter

allmusic

How to Dress Well - Love Remains (lo-fi)

Krell-poiss seisab nime taga, mis väidab, et suudab anda vastuse küsimusele "kuidas hästi riietuda." Ta on kahtlemata palju tunde arvuti taga möllanud ja sobitanud oma häält ainulaadsele muusikale, mis kõlab seguna r'n'b-st, dubist, mürast jne. Ükskõik, mis neist domineeriv on, siis plaat on ikka eriline pärl. Nagu kõnniks mammut Stockmanni esisel ristmikul, seisataks ja vaataks rahulikult ringi ning mõtleks "mida te kiirustate, chill out, see tõmblemine ei ole asja väärt, niikuinii surete kunagi välja" See ei olnud võib olla hea näide, aga ma ei viitsi midagi teha, kui ma Krelli muusikat kuulan ja siinkohal lõpetan ka kirjutamise ...

3,5/5

Soovitan: My Body ; Walking This Dumb.

allmusic

David Bowie - Low (eksperimentaalne rokk)

Ma ei ole ainuke, keda Bowie ja teda ümbritsev aura hämmastab. "Low" on hea näide selgest seebiveest- palju ambienti ning nihestunud popp-rokki, rohkem instrumentaalset kui vokaalset muusikat. Plaat on äärmiselt vaheldusrikas ja suure tõenäosusega paljudele raskesti seeditav, sest päris tervikut sellest ei tekigi.

Pea terve album on tehtud koostöös Brian Enoga ning erakordselt keeruline on mõista, kus läheb piir viimati mainitud ja Bowie loomingu vahel. Olles suhteliselt suur Eno muusika austaja, tundub käesolev plaat kohati temale kuuluv ning David kaasataks laulma vaid vajalikke vokaalseid osi. 

Ma isiklikult ei toeta sellist produtseerimist. Tunnistan, et Eno oli tõesti 70-ndatel vitaalne, kuid praegu tundub tema käekiri liialt äratuntav, nii nagu me teame Timbalandi, Neptunesi või kasvõi Vaiko Epliku näiteid. Aga kes olen mina seda otsustama, eriti arvestades, et mind ei olnud Low ilmumise ajal veel sündinudki. Kuid seda enam ootaksin ma laulja panust, tema vokaalse meisterlikkuse avaldumist väljendusrohkuse ja monotoonsuse varieerimisega, nii nagu ta on seda alati teinud. Nii nagu muudab Bowie hääl imeliseks plaadi viimase pala ja tõmbab otsad kokku kõige ilusamal viisil üldse. Seda oleksin ma rohkem oodanud.

David Bowie "Low" on eksperimentaalse populaarse muusika musternäidis.

4/5

Soovitan: Speed of Life ; Always Crashing in the Same Car ; Be My Wife ; Subterraneans .

allmusic

Avey Tare - Down There (IDM)

Down There on erakordne plaat, sest seda üksinda külmal talveõhtul kuulates kaob ajataju ning üheksa lugu sulanduvad pehmelt üheks. See võib toimida ka suvel, kuid praegu selle kohta info puudub.  Terviklikkus, sujuvus ja sügavus peaksid olema selle plaadi tunnussõnad. Avey suudab üllatavalt hästi elektroonilisse muusikasse elu sisse puhuda. Miski ei ole masinlik, metronoom ei kliki ja need helid mässivad süvenenult kuulaja kindlasti endasse. 

Down There sisaldab muusikat, mille sarnast ei oskagi näidetega selgeks teha ja seepärast võib olla plaat keeruline kuulamine. Kuid tundub, et see on teos, mis ajaga ainult paremaks võib muutuda. Miski on selles kütkestav.

3,5/5

Soovitan: Oliver Twist ; Lucky 1.

allmusic

Little Scream - The Golden Record (eksperimentaalne folk)

Little Screami nime taha kirjutatakse stiiliks indie. Mina isiklikult ei ole sellega nõus, sest Laurel Sprengelmayer oskab laulda ja tema muusika kubiseb varjunditest, üllatab ja sellest peegeldub inimese musikaalne vaist. Need näited on indie kohta liialt äärmuslikud.

Debüüdi kohta on Kuldne Plaat tõeliselt imestusväärne, sest Laurel astub meie ette täiesti küpse artistina ning naisi on alati rõõm maskuliinsel muusikamaastikul tervitada.

Kuldne Lindistus algab Björkilikult, järgneb Arcade Fire, siis lihtsalt pesuehtne lõkkeõhtu folk, Must Pilv on oma meeleolu ja harmoonilise muutusega tõeline maiuspala Broadcasti fännidele, "Guyegaros" on välja rebitud vist vanast Eastwoodi filmist, "Red Hunting Jacket" on Laureli põige Sparksi naiivsesse maailma ning plaadi lõpetab sügav ambient. 

Vaikne, naiselik, mitmekesine ja peaaegu laitmatu eksperimentaalne muusika, millest räägitakse kindlasti ka 2011. aasta lõpus. 

4/5

Soovitan: People Is Place.

allmusic

Bochum Welt - Module 2 (IDM)

Plaat aastast 1996 ja kõlab nagu Autechre ja on sama hea kui Autechre. Sellist asja ei ole saanud viimasel ajal öelda, kuid nüüd see õnnestus. Saksamaise nime taga peituv itaallane teeb oma technot ehtsas 90-ndate vaimus- minimalistlik, rütmikas ja meloodiline. Mitte midagi üleliigset ega liialt viimistletut. Elektrooniline muusika nagu see peab olema. 

Kahjuks on Bochum meid seekord õnnistanud vaid kahekümne kuue minutilise üllitisega, kuid ta saab oma patud andeks vähemalt seepärast, et pani plaadile "Mechanique."

Soovitan: Mechanique ; Paph.

4/5

allmusic

The Band - Music From Big Pink (bluus/rokk)

See oli minu enda tegemata töö ja segaduse hetk, mistõttu arvasin, et Muusika Suurelt Roosalt on viimaste aastate väljalase. Nõnda olin hämmingus, kui avastasin, et album on avaldatud 1968. aastal. See teadmine ei muutnud aga plaati paremaks ega halvemaks, kuid andis mõista, et mõni asi lihtsalt  on loodud igaveseks.

Käesolevale albumile ei ole ajahammas igatahes peale hakanud. Ja kuigi helid ei mõju siinkohal nii sügavalt kui Love'i puhul, siis pean tunnistama, et kahtlemata on tegu märkimisväärse teosega. Kahjuks ei viljele Bänd lihtsalt nn. minu stiili. See ei ole siiski takistuseks, et juba viimased paar nädalat olen ikka ja jälle ketranud tuubast nõretavat bluusi eepost "Long Black Veil" ning lihtsalt imelist "Chest Feverit".

4/5

allmusic

EDASI - Night At The Museum (noise)

Henri palus mul seda kuulata ja ma seni ei tea, mis põhjusel. Kas ta arvas, et lärm ei ole muusika või lootis minult vastupidise tõestamist? Aga aitäh selle huvitava kogemuse eest, sest vihjed meie ümber kajava helimaailma mitmekülgsuse osas on alati teretulnud.

EDASI jätab endast üldjuhul hea mulje, kuid kohati tundub, et nad alles otsivad nö. tõelist mina. Kui ma eksin, siis vabandust, kuid loodetavasti ei liigu nad oma loominguga kaootilisuse vaid pigem harmoonia ja lärmi tasakaalustamise poole. "Mustad jõulud" ning "Must Valentin" on vaimukad ja ühtviisi plaadi tipp-punktid, kuid nende mõju oleks veel tugevam, kui tõuseks lindistuste helikvaliteet.
Müra, kui muusika, sobib alati kuulajale samastudes sellega emotsionaalselt. Mina isiklikult ei süveneks sellesse pikemalt, kui ei oleks aprill 2011. Aga kuna see juba juhtus, siis liigun edasi nende teise plaadi juurde.
Kiiver pähe, kaitseprillid ette, tropid kõrva ja EDASI!

3/5