Selle plaadi peamiseks probleemiks on rõõmsate helide puudus ning liiga lühike kestvus. Iga hinna eest tahaks enam Yorke'i kummitavaid lugusid kuulata, sest ma olen kindel, et siin kõlavad helid moodustavad väikese hulga tema sahtlites vedelevast materjalist. Ja siinkohal järele mõeldes, pean sõnad plaadi esimese miinuse osas tagasi võtma, sest mažoorsete helide ootamine Radioheadi juhtfiguurilt on vist liig, mis liig.
Kustutaja on vaikselt ja elektrooniliselt kulgev muusika, kus vokaal sulab taustaga ühtseks rohkem kui perfektselt ning süntesaatorid hingavad kuulajaga samas rütmis.
Plaadi ilmudes olid ootused suured ja Thom tegi seda, mis temalt ootasin ning kuigi nüüd, aastaid hiljem, ei ole albumi mõju enam nii tugev, siis peamised lood lajatavad lagipähe sama võimsalt kui 2006-ndal. Elagu Thom, kes võttis enda õlule tuua kuulajateni need palad, mis Raadiopeas lõpuni viimistlemata jäeti.
4/5
Soovitan: And It Rained All Night ; Horrowdown Hill.
No comments:
Post a Comment