Ilmunud detsember 2010
Tutvusin detsember 2010
Mis teoksil?
Diddy on väga kuulus ja rikas. Ta produtseerib pidevalt teiste endasuguste muusikat. Ta ütleb:"Diddy muusika sarnast ei tehta veel valgusaastate pärast." Ma isiklikult nii ei arva.
Last Train to Paris on peaasjalikult r'n'b. Kaasakiskuvad trummid, rohkem elektroonilisi helisid, kui elektroonika muusikud ise kasutavad. Seani enda häält ja räppimist kuuleb harva.
Kui keegi teab, mis on trance lead, siis seda on siin tõesti palju. Sean kasutab süntesaatori helisid väga hästi, plaat on pilgeni täis ilusaid meloodiaid ja kauneid meeshääli, mis kriiskavad ülemhelideni välja.
Plaadi läbiv teema on armastus. Ja nagu Sullivani Love Me Back albumi puhul hakkab see ka siin mingil hetkel ajurünnakut tegema. Jazmine ja Combs peavad leivad ühte kappi panema ja varieeruvamatel teemadel musitseerima.
Muusikalistest ideedest puudust ei tule. Taustad on läbimõeldud ja viimse detailini viimistletud. Kahjuks on verbaalne osa kohati päris mannetu ja raske on harjuda meeslauljatega, kes laulavad nagu naised. Samas tuleb Diddyle andeks anda, sest temalt midagi uuenduslikku oodata oleks liialt palju. Ometigi on temal oma osa tänapäeva populaarse r'n'b ja hip-hopi kujunemisel. Ei kujuta ette Seani räppimas teemadel, mis intrigeerisid Public Enemy't või El-P-d, sest poliitika ja ühiskonna pahupool ei ole Diddy.
Viimane rong Pariisi on aga täiesti korralik album. Puhas ameerika mustanahaliste pop, mis nõretab valu ja armastuse pisaraist ning higist kallimate, raha ja kodu(maa) vastu.
Soovitan: Yeah Yeah You Would; Someone to Love Me.
3,5/5
allmusic
No comments:
Post a Comment