Caribou - Andorra (eksperimentaalne popp)

Uskumatu, kuidas muusik on viitsinud arvuti taga igat heli ja efekti täiuslikkuseni viimistleda. Kõrvaklapid peas ja töötades ei saa Andorrat kuulata, sest heli kaunistused tõmbavad kogu tähelepanu endale. Caribou plaat elab omaette elu, nagu sipelgapesa plaadimängijas. “Melody Day” on imeline popi hümn ja “Desiree” magusam kui mesi ning “Niobe” ... Ja kuigi see plaat on rohkem unistajatele ja päris kõiki ootusi ei täida, annab see hea avalöögi järgnevale meistriteosele, eesotsas selle sama "Niobega."

4/5

allmusic

Caribou - Swim (IDM)

Eelmise kümnendi jooksul (2000-2010) toimus elektroonilises muusikas väga konkreetne nihe kõiksuse suunas. Nõnda läks ka kõigi teiste muusika stiilidega. Me ei saa enam rääkida ambientist, rokist või mis tahes eraldiseisvast stiilist. Nüüd on kõik segunenud. Aga kauidas Caribou ka ei püüa, jääb ta ikkagi kõige puhtamate IDM-i juurte juurde. Eriti on see paista loo juures nimega "Sun." Alatasa jõuab muusika oma arengus etappi, kus tundub, et edasi saab minna vaid rütmikaks technoks, aga mida ei tule, see on techno. Sellele järgneb samas võtmes "Kaili." Caribou nime taga varjav Dan Snaith pidavat olema mees, kes katsetab, ega jää kunagi ootama, millal mõtted otsa saavad. Sellise infoga ei oska muud ette võtta kui nõustuda. 

Käesoleva album meenutab kohati Carl Craigi projekti The Secret Tapes of Dr. Eich, mis avaldati nime all Paperclip People. Siin võib vaidlema jääda, kuidas ühest albumist saab klassika ja teisest mitte, kuid Caribou on saanud hakkama vähemalt sama hea plaadiga, kui mitte paremaga.
Käesolev albumi palad meenutavad kohati The Black Dogi või Aphex Twini varajasi meloodilisemaid palu, kuid võrdlus on vaid selleks, et manada teile pilti Caribou headusest, mitte väita, et ta mingil moel eelnimetatuid matkiks.

Ükskõik kuidas Caribou albumit ujumisest ka käsitleda, peab tunnistama, et see on 2010. aasta märkimisväärseimaid teoseid. Igas loos leidub midagi lummavat, miskit, mis ei lase lihtsalt järgmist pala valida. Olgu see siis Odessa rütmikus, Sun-i monotoonsus, Kaili meloodilisus vms. Eriti ettevaatlik peab olema plaadi avalooga, sest see ei ole see, mis on ülejäänud plaat. Swimi helid on juurdunud klubimuusikast, aga puudub nimetatud stiilile omane trumm, kogu rütmika põhiliseks tugisambaks on süntesaatorite helid ise. Seda on päris kummaline tähelduda, kui märkate, et kiigutate jalga täiesti trummitu loo peale.

Soovitan: Found Out, Jamelia.

4,26

allmusic

Madonna - Like a Virgin (disco)

Ilmunud november 1984

Tutvusin detsember 2010

Miks kuulata?

Madonna teise plaadi alguspunkt on esimesest erinev, enam on kuulda helidega eksperimenteerimist. Vähem elektrit ja masinlikust. Selle tõestuseks hüüab lauljanna viiulite saatel, et armastus ei ela enam siin ja ta teeb seda veenvalt. "Material Girl" ja "Like a Virgin" on need lood, mis tegid Madonnast superstaari ja see ei ole üllatav. Atraktiivsed sõnad, meeldejäävad meloodiad ja lauljatari karakter kokku väärisid seda tähelepanu. 

Kahjuks ei vääri aga plaadi teine pool nii suurt kiitust kui esimene, aga tervikuna ei tähenda see miskit. Madonna nimi sai suurte tähtedega ajalooürikutesse kirjutatud ning edaspidine oli ainult positiooni kindlustamine. 

Erilist tähelepanu vajab veel plaadi kaane kujundus, sest see on tõesti huvitav ja teemasse. Madonna lihtsalt oskab tähelepanu saavutada :)

3,5/5

allmusic

Madonna - Music (popp-rokk)

Ilmunud sügis 2000

Tutvusin sügis 2000 (taasleidmine talv 2010)

Mis toimub?

Music on viimane Madonna muusikaline saavutus, mis väärib suuremat tähelepanu albumina. See on nn. sild artisti tantsulisest heliloomingust klubiliseks. Eelistused on kõigil erinevad, kuid kindlasti omandas "Muusika" noorenduskuuri mõju Madonna traditsioonilisele kuulajaskonnale. Eks näitab ajalugu, mida see muutus tegelikult tähendas. Igatahes olin mina üks tuhandetest, kes naisterahva Eesti kontserdi ajal aia taga massihüpnoosi lummavat õhkkonda nautis.

21. sajandi lävepakul ja seda kümnendit kokku võttes, on Music kindlasti märkimisväärne album. Juba 90-ndate keskelt hakkas elektrooniline alternatiivne muusika üha enam massidesse liikuma. Algatajateks The Prodigy, Daft Punk, Air, The Chemical Brothers, lõpetades Outkasti imelise Stankoniaga. Loomulikult kuulub sinna ka Madonna ja just selle albumiga. Kuigi juba Ray of Light tõestas Madonna avatust katsetustesse, siis siin laseb ta end täielikult William Orbiti ja Mirwaisi poolt suunata.

Tulemus on igati positiivne, sest Madonna ei ole tavapärane laulja. Ta ei ole kunagi hämmastanud kuulajaid häälega, vaid on pigem klassikaline staar. Me teame tema tegemisi eraelust, julgeid tekste ja muusikat. Kuid kas keegi julgeb tema häält võrrelda Tina Turneri või Norah Jonesiga? Seega, Madonna puhul räägime me alati tervikust- vokaal, sõnad, instrumendid, produtsendid jne.

Nõnda peab selle plaadi puhul kõige rohkem esile tõstma Mirwaisi panust. Tema kitarri sämplid, elektroonilised trummid, ilusad meloodiad ja õhulisus annavad võimaluse Madonnal särada.

Kui plaadi intro ja lõpulugu on kõige kuulsamad, siis parimad palad peituvad pigem plaadi keskosas. Neist eraldi rääkimisest ei ole miskit kasu. Kuulake nimilugu, mis sisaldab tagasihoidlikul moel kõike edasist,  ja kui teile see ei meeldi, siis tasub seda plaati vältida. Music on viimase kümnendi pesuehtsa popi meeldejäävaim näide Jazmine Sullivani ja Norah Jonesi kõrval.

4/5

allmusic

Kanye West - My Beautiful Dark Twisted Fantasy (hip-hop)

Ilmunud november 2010

Tutvusin detsember 2010

Mis teoksil?

Kanye pingutab palju, viimistleb detaile ja loob väga mitmekesise helimaailma. Samahästi võiks see plaat kuuluda mõnele bändile, sest peaaegu kõikides lugudes teeb lisaks autorile kaasa teisi artiste ja nende seas palju kuulsusi- Jay-Z, Justin Timberlake, RZA jne. Järgmiseks peab ära mainima muidugi Kanye omaduse sämplida niigi häid ja tuntud lugusid. Armand van Helden mainis kunagi, et tema remiksib ainult halbu lugusid. West nii ei tee ja see on pigem halb kui hea. Olen nõus, ta on julge, et katsetab, aga kui kuulaja teab sämplite tausta, siis on halvasti. Ma ei ole kursis, kui palju euroopa muusikat ameeriklased tunnevad, kuid Kanye näitel tundub, et väga vähe. Seepäras ta ka selliseid nippe kasutab. 

Aphex Twinil kestab Avril 14th mõni minut, siin plaadil tiniseb üks ja seesama klaverisämpel järjepidavalt peaaegu 8 minutit. 

King Crimsoni "21st Century Schizoid Man" on sämplitud erandlikult hästi. See ei ole aga vabanduseks loo "Hell Of A Life" sünniks.

West räpib klassikalisel mainstream moel. Tähtis on sõnumi edasiviimine võimalikult paljudele kuulajatele ning omapära tema hääles ja kõnemaneeris puudub. Ei ootagi Methodmani või ODB stiilis müristamist, aga  natuke isikupära võiks olla. 

Kindlasti on käesolev plaat väärt kuulamist ja süvenemist, rohkem kui Eminem või teised palju haibitud hiphopparid aastal 2010. Ja mina isiklikult austan Westi nüüdsest seetõttu, et ta andis võimaluse Nicki Minajil lausuda sõnu loole "Monster" ja kui kedagi huvitab Big Baby Jesuse ümbersünd naisena, siis kuulake just seda lugu :)

Soovitan: Dark Fantasy; So Appalled; Lost In The World.

3/5

allmusic

Id Rev - Kuhu kadus joie de vivre? (eksperimentaalne rokk)

Ilmunud detsember 2009

Tutvusin kevad 2010

Mis teoksil?

Kuni selle plaadi kuulamise hetkeni oli Id Rev minule üks Eesti paljudest tundmatutest indie bändidest. Kiiresti kujunes sellest, aga üks enim tähelepanu vääriv bänd üldse. Segatuna Sigur Ros-ist ja cLOUDDEAD-ist luuakse täiesti omapärane Id Revilik helipilt. 

Toetudes elektroonilisele muusikale ja efektidele jääb siiski enamik ruum elavatele instrumentidele, huvitavatele trummirütmidele, kummalisele sõnaseadele, mis tihti meenutab pigem Brian Eno stiili laulda keskendudes muusikalisele tervikule kui sõnumile.

Soovitan: Teisel pool hirmu on armastus; Sõnadest säng.

4,5/5

Tinie Tempah - Disc Overy (hip-hop)

Ilmunud oktoober 2010

Tutvusin detsember 2010

Patrick Junior Chucwuem Okogwu oli plaadi ilmudes alles 21-aastane ning paneb mind oma albumi esimese kahe looga uskuma, et järglane Dizzee Rascalile on sündinud. "Simply Unstoppable" on just see lugu, mille järgi oleksin mina nõus klubis tantsima. Ülejäänud lood töötavad aga esimestele vastu, sest äkitselt muutub üdini uuenduslik Tinie kõike matkivaks ja mitte midagi ütlevaks. D'n'b trumm "Frisky" lõpus annab loole juurde võimu, kuid see on tuntavalt juurde poogitud nagu võõrkeha.  "Miami 2 Ibiza" on lihtsalt tuim trance. Ei päästa ka superhitid, mis paljude noorte tüdrukute iPodides kordusid. Kuidagi liiga mainstream, sõnum otsekohene ja jutustav, kuid lootustandev, sest selle mehe kasvamisega võib areneda ka tema loodud muusika.

Soovitan: Simply Unstoppable

2,5/5

allmusic

Diddy - Last Train to Paris (r'n'b)

Ilmunud detsember 2010

Tutvusin detsember 2010

Mis teoksil?

Diddy on väga kuulus ja rikas. Ta produtseerib pidevalt teiste endasuguste muusikat. Ta ütleb:"Diddy muusika sarnast ei tehta veel valgusaastate pärast." Ma isiklikult nii ei arva. 

Last Train to Paris on peaasjalikult r'n'b. Kaasakiskuvad trummid, rohkem elektroonilisi helisid, kui elektroonika muusikud ise kasutavad. Seani enda häält ja räppimist kuuleb harva.

Kui keegi teab, mis on trance lead, siis seda on siin tõesti palju. Sean kasutab süntesaatori helisid väga hästi, plaat on pilgeni täis ilusaid meloodiaid ja kauneid meeshääli, mis kriiskavad ülemhelideni välja. 

Plaadi läbiv teema on armastus. Ja nagu Sullivani Love Me Back albumi puhul hakkab see ka siin mingil hetkel ajurünnakut tegema. Jazmine ja Combs peavad leivad ühte kappi panema ja varieeruvamatel teemadel musitseerima. 

Muusikalistest ideedest puudust ei tule. Taustad on läbimõeldud ja viimse detailini viimistletud. Kahjuks on verbaalne osa kohati päris mannetu ja raske on harjuda meeslauljatega, kes laulavad nagu naised. Samas tuleb Diddyle andeks anda, sest temalt midagi uuenduslikku oodata oleks liialt palju. Ometigi on temal oma osa tänapäeva populaarse r'n'b ja hip-hopi kujunemisel. Ei kujuta ette Seani räppimas teemadel, mis intrigeerisid Public Enemy't või El-P-d, sest poliitika ja ühiskonna pahupool ei ole Diddy.  

Viimane rong Pariisi on aga täiesti korralik album. Puhas ameerika mustanahaliste pop, mis nõretab valu ja armastuse pisaraist ning higist kallimate, raha ja kodu(maa) vastu.

Soovitan: Yeah Yeah You Would; Someone to Love Me.

3,5/5

allmusic

Rasmus the Rassakas - Viive sünnipäev (eksperimentaalne hip-hop)

 

Rakvere on üks kummaline koht. Tundub, et suur osa viineripealinna inimestest vist muud ei teegi kui muusikat.

Rasmus teeb väga erilist hip-hopi ja ta alustab plaati nii võimukalt, et ei saa olla kedagi Eestis, keda see külmaks jätab. Dubstep ja väga laheda häälega räppar ning meie oma keeles. Seda on tõeline lust kuulata.
Kahjuks ei kanna album nii kõrgel tasemel lõpuni välja- muutub liialt minimalistlikuks, nt. Jüri.    Miskipärast ei vea välja ka verbaalne osa, nt.  MVP. Õnneks on plaadi lõpulugu omamoodi hümn ateistidele ja see on kena punkt pisikesele retkele koos Rassakaga.

Viive sünnipäeva kujul on tegemist märkimisväärse märgiga kodumaise alternatiivmuusika maastikul.

Soovitan: Allo, Õli, Viive sünnipäev.

2,5/5

discogs

Daft Punk - Tron (filmimuusika)

Ilmunud detsember 2010

Tutvusin detsember 2010

Mis teoksil?

Ei oska mina palju originaalset filmimuusikat nimetada, mis ka albumina terviku moodustaksid. Tean Airi plaati Virgin Suicides, Lisa Gerrardi ja Hans Zimmeri tööd filmis Gladiaator, Aimee Manni laule Magnooliale ja siis tulebki Tron. 

Daft Punk on teinud vägeva plaadi. Süntesaatori helid vahelduvad Londoni Orkestri muusikaga. Vahetevahel saavad need kokku ja sobivad nagu valatult. 

Soundtracki muusikat on alati raske hinnata ja kuulata. Tihti peab see kandma emotsiooni, mitte üllatama kuulajat huvitavate rütmide või harmooniaga, sest filmis tekib tervik helide ja pildi koosmõjul. Seepärast jäävad ka siin lood pooleli tihti kõige huvitavama koha peal. 

See plaat ei ole Daft Punk vaid filmimuusika. 

Soovitan: Outlands

3,5/5

allmusic

Norah Jones - The Fall (pop)

Ilmunud november 2009

Tutvusin november 2010

Mis toimub?

Esimest korda tutvun selle naisterahva muusikaga ja nagu ma arvasin, ei suuda Jones mind üllatada. Aga plaadi tase on kõrge. Kõik lood väärivad kuulamist ja kaasa mõtlemist. Omaette väärtus on Jonesi hääl, taustad viimistletud ja professionaalsed, kuid kus on vahukoorel preemiana lebav kirss? Puudub see üks ja õige lugu, mis ikka ja jälle paeluks seda plaati kuulama.

Hea taustamuusika, nn. tapeet, kuid see-eest väga ilus teine. 

4/5

allmusic