Abraham on saanud enneolematult palju tähelepanu. Ja jätame siin kõrvale Peeter Rebase, Genka ja muud tegelinskid, kes on otsustanud avalikult Abrahamiga mitte nõustuda. Siin räägin ikka isiklikust tähelepanust.
Üheltpoolt seisab Jarek Kasari, Joosep Maripuu ja Siim Ilvese loodud muusika kui Hiina müür, teisalt Abrahami tekstid kui Berliini müür. Esimene tundub igavene, teine aga miski ajutise sümbol. Superbandiit Records kirjutab, et lugude sõnade peale ei peaks keegi solvuma, sest need on neilt "kes on oma frustratsiooni välja elanud internetikommentaariumites, blogides, arvamuskülgedel jne. Abraham kogus need kommentaarid kokku, liitis sinna oma mõtted ja on nüüd valmis saama nende anonüümsete tegelaste presidendiks." [1] Seepärast ei tunne ma end kahjuks plaadi sihtgrupi liikmena, kuid pean lisama siia lõppu selle vastuolulise "aga."
Piffe, plekki ja presidendiks! kõlab tõesti nii hea, et Abraham võib uhkustada küll. Abraham liigub kuskil traditsioonide ja hulluse vahel. Nagu Anti-pop Consortium, kuid sõnum lihtne. Nagu A-Rühm, aga taustad originaalsed. Nagu Chalice, aga lihtsakoelisem, kuid teravam.
"Abraham on nummi" paneb mõnutundest muigama. Selles palas õnnestub Abrahami verbaalse osa, refrään ja taustamuusika ideaalselt. Muutes loo üheks viimaste aastate kaasakiskuvamaks rajaks kodumaises hip-hopis.
"Miski on lilla" on teine superpala. See on Eesti avaliku elu tegelaste mõnitamise sümbol ja tuleb tunnistada, et ükskõik, kuidas seda lugu kuulata- solvunult või kaasaelavalt- haarav on see igatahes.
"Aitähh aitähh" paneb plaadile aga suurepärase punkti, andes muusiku reaalse hinnangu ja põhjenduse oma riimidele ja mõtetele. Tuleb tunnistada, et paremini ei saagi räppalbumit kokku võtta, nii saab ta isegi oma nilbused andeks ja paneb mõtlema tulevikule, et mis juhtub siis, kui Abraham kirjutab kõik iseendast välja keskendumata teiste arvamusele. Huvitav saab olema.
3,94
