Kuidas kirjeldada plaati, millel hard core d`n`b kohtub barokkmuusikaga? Sama raske on panna end väljendama arusaama, kas Ultravisitor on ühe muusiku ülekäte läinud projekt või puhas kunst, sest sellel ei pidavat olema piire.
Järgnevalt keskendume albumi kolmele eredaimale palale, et luua Ultravisitorile mingisugunegi hinnanguline selgroog. Kogu ülejäänud adekvaatne arvamus peaks välja kujunema aastatega, kui areneb võime iseloomustada ka keerulisi objekte.
50 Cycles on esimene suurteos oma kaheksa ja poole minutiga. Suurteos ei ole siinkohal juhuslik sõna. Nimelt ehitas Jenkinson käesolevat pala tuhandest sämplist tervelt kuu aega üles. See on ülimalt detailne ja pideva rütmilise tugipunktita räpplugu, mis suudab olla üheaegselt funki kui ka puhas lärm, rõõmsa- ja kurvakõlaline ja elektroonilisele muusikale harjumatult eluline. Eks ole selle taga 4:33 algav bassikäik, mis on Tom Jenkinsi lemmik instrument.
Steinbolt jääb napilt alla kaheks minuti ja kõlab esimeses pooles pigem kui nihestunud happy hard core. Lõpuks keerab Jenkinson aga pinget veel juurde ning niigi distortionis olev pala kasvab ülepea võimsaks aeglaselt kulgevaks rütmikaks ambientiks.
Tetra-Sync veab alates esimestest sekunditest üheksa ja pool minutit kuulajat mööda eksperimenteeriva elektroonilise muusika radu, kus kuulaja otsustada jääb, kas või kui palju kostuvatest helidest on muusiku poolt sisse mängitud ja kui palju loodud arvuti poolt. Just seesama meloodiline ja kaunis pala jääbki Ultravisitori enim kaunistama.
No comments:
Post a Comment