Frank Oceani Channel Orange on klassika juba selle ilmumise hetkest ning ilmutab iga järgneva kuulamisega üha uusi ja meeldivaid üllatusi. Uskumatu, aga Nostalgia, Ultra on sama hea.
Franki debüütalbum on sobilik sissejuhatus ühe geniaalse noore muusiku loomingusse ning seletab nii mõndagi tema headuse kohta. Mainstream popi esindaja, kelle sämplid tulevad ansamblitest ja paladest nagu Radioheadi "Optimistic" ning MGMT "Electric Feel" on ikka omamoodi nähtus. Kusjuures, ta teeb seda enneolematult nahaalse siirusega, nii et see lõppkokkuvõttes väga ei häirigi. Vabadus ja julgus katsetada kostub Nostalgia igast palast. Kuigi Eagles`i "Hotel California" remiksimine tundub liiga suur ettevõtmine isegi härra Oceani jaoks.
"She said she wanna be a dentist really badly, she's in school payin'
For tuition doin' porn in the Valley, at least you workin'
But girl I can't feel my face, what are we smokin' anyway
She said don't let the high go to waste, but can you taste a little taste of" (Novacane)
For tuition doin' porn in the Valley, at least you workin'
But girl I can't feel my face, what are we smokin' anyway
She said don't let the high go to waste, but can you taste a little taste of" (Novacane)
Franki tugevaima omadusena kerkib esile oskus jutustada lugusid lihtsas inglise keeles, nii et ka tema kultuuriruumist eemalseisev inimene saab laulja mõtetest täiel rinnal osa. See on tõsine puudujääk räppmuusika puhul, kus kaugelt mitte sügavam tekst esitatakse tunduvalt keerulisemas kuues. Ükskõik, mis nurga alt vaadata, Frank teeb siinsel plaadil verbaalselt paremat tööd, kui oma hitt-kauamängival.
4/5
Novacane
Swim Good
