Kui “God, Ween, Satan” oli kahe geniaalse puberteedi panus pungimaailma, siis “Pure Guava” viib meid muusikaliselt veelgi kummalisemasse keskkonda- popp “Sarah”, rokk “Don’t Get Close”, peaaegu-punk “Touch My Tooter”, elektroonika “Reggaejunkiejew”, ja see imeline noize palas Mourning Glory. Võrreldes debüütalbumiga nihkume suhteliselt kaugemale pungist. Nüüd on põhiliseks relvaks muusika, mitte ei tulistata nii palju verbaalselt. Siiski on sõnadel oma koht olemas ja välja on need mõeldud suitsuses ruumis, esitatud peale korraliku mahvi sissetõmbamist ühe jutiga, kuni viimane hapnikumolekul on kopsudest lahkunud.
Ween on kahtlemata kõige omapärasem ja julgem bänd, kes suudab jääda katsetamisega stiilseks ja ehedaks.
4/5
Big Jilm
No comments:
Post a Comment