Peamiselt on see plaat üks paras elektroonilise muusika segadus, aga teemad on meeldejäävad ja rütm kaasakiskuv. Meenutab Daft Punki Homeworki ajast, kuid on selgelt kaasaegsem. Vitalic tõstatab selle plaadiga küsimuse "kus läheb piir trance'i ja alternatiivse elektroonika vahel?" OK Cowboy on tõeline meelelahutaja, eriti, tarbides koos A. Le Coq Premiumiga.
Ja hinnang albumile on siinkohal selgelt subjektiivne, sest seda muusikat saab kuulata vaid hea tujuga.
Mis toimub? Nüüd on selge, et aasta 2011 kuulub naistele. Annie Clark lööb viimase naela kirstu ja selles lebavad mõned kuulsad meesartistid nagu näiteks Georg Michael ja Kanye West. Pikka pidu ja šampust teile, kutid!
St. Vincent on tõeliselt kiiksukas poppmuusika. Siit leiab ilusaid meloodiaid segatuna eheda lärmiga. Akustika ja elektroonika vahel tekib sünergia, ei saagi aru, kus üks lõpeb ja teine algab. Ja Annie laulab piisavalt hästi, et mahutada oma hääl kirjeldatud kompotti.
Nüüd ei jää muud üle, kui oodata ja kuulata, kuidas Strange Mercy ka ajahambale vastu peab.
Northern Lights jääb käesolevat albumit meenutama kõrgelennuliselt.
Kui prantslased elektroonilist tantsumuusikat tegema hakkavad ja sellega meedialäve ületavad, siis kõlavad nad suure tõenäosusega nagu Daft Punk. Nii oli Vitalicuga (mitte sassi ajada Palivere kunagise elaniku Vitaliga) ja on ka Justice'iga. Viimane on mõnus peo käimatõmbaja- suuna aga näpud taeva poole, nooguta pead ja roki, need massiivsed helid taustaks kõlamas! Nakkav!
Ja tundub, et jälle päästab vana-aasta lõpu süntesaator.
Speakerboxx on igati nauditav plaat oma erakordsete hetkedega, aga ... justkui karistusena on Outkast otsustanud avaldada kauamängiva duubelplaadina.
Kuid tervikuna leidub siit midagi igale hip-hopi austajale. Kui isutad sirgejoonelise räpi järele- kuula CD1-te. Meeled on valla eksperimenteerimise järele- pista plaadimängijasse CD2.
Tundub uskumatu, et Outkast suutis peale Stankoniat veel sellise asjaga hakkama saada.
Kõik teevad muudkui aasta kokkuvõtteid ja heietavad, kui hea aasta 2011. muusikas oli. Ma teen ka oma- see oli täielik kaka.
Sellisel hetkel ei jää muud üle, kui toetuda fundamentaalsetele albumitele, muusikale, mis toimib alati, olenemata tujust, seltskonnast, ilmast ja aastakäigust (Ronts kogus äsja kokku 100 parimat 2005. aasta elektroonilist lugu. Tundub, et tal sama probleem).
The Love Below oli, on ja jääb üheks laiahaardelisemaks poppalbumiks 21. sajandi algul. Siin on kõike, alates jazzi mõjutustega nn. black muusikast, popini ja sealt kuni analoogse ja müriseva elektroonikani.
Ja kui The Love Below ei ole parim album, siis seksikaim on see igaljuhul.
Erinevalt Kila Kolast täidab Biit Piraadid meeleldi talle turjale kuhjatud ülesanded. Ajastu hõng ja muusika kvaliteet on ilmselgelt kõrge, plaat tervikuna humoorikas, “originaalne” ja surematu. Ja just selliseid lugusid kuulaja tahabki.
“Kui sind ma leidsin”, “Kui ainult kord” ja “Sügis” on aga täielikud pärlid, mis tõstavad selle plaadi keskmiselt heast plaadist sammukese kõrgemale.
Klassika, klassika, klassika. Mitte midagi ülepea imelist aastal 2011, kuid nii palju fantaasiat peaks igaühel olema, et mõista, kuidas need palad 19. aastat tagasi kuulajale mõjusid. Eriti The Pharcyde’ist inspiratsiooni saanud muusikutele, sest pole lõbusamat asja, kui siit albumilt alatasa tutttavaid sämpleid leida.
Mõlema käe pöidlad püsti, sest see sõit on Ferrariga.
Kas Shabazzi album on revolutsioon tänapäeva hip-hopis näitab aeg. Esialgne süvenemine tekitab päevast päeva vastakaid tundeid ... liiga vähe tumedat hõngust ja liigne elektrooniline detailirohkus vaheldub uudsust ja isikupära ülistava emotsiooniga. Seda plaati peab kuulama palju, et tervikpilt kokku panna.
Kuid need helid on erilised. Juba aastaid ei ole saanud ühtegi räpp-albumit sedasi nautida. Omamoodi päästerõngas mustanahaliste muusikas on Black Up igal juhul.
Chiastic Slide’ist arusaamiseks tuleb seda korduvalt kuulata. See on tõsiselt raske ülesanne, sest muusika on eriti monotoonne, aeglaselt kulgev, üllatusteta ja meeletult pikk. Kuid see ei keela albumil olemast üks minu lemmikutest juba pea kümme aastat. “Chicli” oli pala, mis saatis mind tihti nii gümnaasiumi kui kaitseväe aegadel. Sama lugu ka “Recury” ja “Pulega.”
EP7 on paljudest bändi albumitest üks kergemini kuulatavaid, kuigi märke atoonilises suunas liikumisest leiab siin nii mõnelgi korral. Kõigi Autechre kolinate, kriiksumiste ja distortioni kiuste kõlab aga kõik veel hästi- “Cceci” annab aimu hip-hopist, “Outpt” tiksub monotoonsuses, “Dropp” kõlab ebaharilikult eluliselt, rääkimata lahedast idamaisusest palas “Maphive 6.1.” EP7 on üks parim album Autechre loomingust.
Kuigi album kulgeb mõningate üllatustega, toimub see kõik liialt emotsioonitul tasandil. Ka julged, kohati vulgaarsed sõnad ei aita. Masinlik elektrooniline rootsi popp ja hämming, kuidas selline muusika üldse nii laia kõlapinda saab.
