Ilmunud mai 2009
Folk, rokk, ambient, noize, pop jne. on need paljud erinevad stiilid ja arranžeeringud, mis moodustavad Akroni perekonna ja samas on see kõige igavam hea album peale Norah Jonesi "The Fall-i". Kõik, peale mõne eriti terava ja mällusööbiva, on olemas (isegi plaadi kujundus on erakorselt kaunis). Samas on kõik lood lahedalt komponeeritud ja kolm muusikut, kes mängivad nii klahv-, puhk- kui ka keelpille, kõlavad kohati perekonna asemel orkestrina. Plaadi masterdus on ideaalne ning ansambli ülimalt kirev muusika sulandub kenasti üheks.
Akroni kirjeldamiseks oskan paralleele tuua vaid sama erilise Architecture In Helsinki'ga, viimane suutis aga oma loomingus i-le vajaliku täpi leida. Ka siin on kohati tunda väga kõrget lendu, kuid lugude pikkus ja killustatus on muljetavaldav ning nende iva ei jõua päris ideaalselt kohale. Samas on huvitavat kuulamist palju ning kasvõi lõpulugu- Beatlesi "Let it Be" harmooniale üles ehitatud lauluke, on kokkuvõttes igati mõnus.
4/5
Soovitan: Everyone Is Quilty ; Gravelly Mountains of the Moon ; Many Ghosts ; Last Year.
allmusic
No comments:
Post a Comment