Hairless Toys on album, mis nõuab korduvat kuulamist, et seda järk-järgult laiali harutada ja peavoolu poppmuusikast rikutud kõrvaga armastama hakata.
Esimesel kuulamisel ei andnud see mulle midagi peale vajaduse sooritada õlakehitus.
Kohati oli kuulda tuttavaid helisid Cariboult või Goldfrappilt, kuid need momendid olid üürikesed, ning jälle sain ma tundmatusse helimassi tagasi visatud.
Teiseks segas lugude harjumatult tagasihoidlik või lausa hõre helipilt, mis on kummaline arvestades, et tegemist on kunagise Moloko eestvedaja soolokaga.
Kolmandaks oli ootamatu palade kestvus- albumi kaheksa lugu kestavad kokku tervelt 51 minutit, ja pikim neist on 9:24.
Neljandaks muutus palade vorm nii seinast seina, et raske oli leida mingit pidepunkti ... kuid siiski peale süvenemist tundub plaat juba päris terviklik.
"Gone Fishing" on eelpool mainitud goldfrappilik lugu oma meloodilisuses ja kummalise perkussiooniga;
"Evil Eyes" on esimene täistabamus. Mõnus bass, kaasakiskuv rütm, lahedad süntesaatorihelid, funk, disko. Eriti lahe 4:27 min. peal toimuv muutus;
"Exploitation" on oma pikkuse juures albumi silmapaistvaim lugu, tõsine klubimuusika, mis klubidesse siiski ei sobi;
"Exile" on albumi kõige kummalisem pala. Selle tiitli tagab erilise süntesaatoriheli segamine kiiksuga kantri-bluesiga;
Plaadi nimilugu "Hairless Toys" on minu isiklik lemmik tänu üheksakümnele viimasele meeldejäävale sekundile, kui lugu oma senise meeleolu täielikult seljatab;
Lõpulugu "Unputdownable" omab ilusat popilikku refrääni.
Ja sellega on Hairless Toys saanud minu selle aasta lemmikplaadiks, ja esimeseks tõeliseks stiililiseks üllatuseks peale Jessie Ware kahe aasta tagust Devotionit. Selliseid plaate ilmub harva.
4,29
EXPLOITATION
